Kõnealuses lahendis esitati osaühingu ainuosanikule süüdistus äriühingu vara omastamises. Ainuosanik kandis juhatuse liikmena osaühingu raha mitme teise äriühingu kontole, ehkki raha kandmise eest osaühing midagi vastu ei saanud. Süüdistus põhines varasemas kohtupraktikas kinnistust leidnud põhimõttel, et äriühingu vara kuulub äriühingule endale ning äriühingu omanikule kuulub üksnes osalus äriühingus, mitte äriühingu vara. Seega osaühingu vara võib omastada ka osaühingu ainuosanik.
Süüdistus seisnes selles, et ainuosaniku tegevuse eesmärk oli maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisega saadud vara viia äriühingust välja. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et ainuosanik tuleb omastamises süüdi tunnistada. Süüdistatav kandis rahasummad mitme ettevõtte pangaarvele ning pärast ülekandeid vahetusid kõigil kolmel ettevõttel juhatuse liikmed. Eelnevast järelduvalt leidsid madalama astme kohtud, et ettevõtted, millele süüdistatav raha kandis, olid loodud vaid pettuse läbiviimiseks.
Riigikohtu hinnangul ei saa ainuosanik osaühingu vara omastada tulenevalt karistusõiguse üldosa põhimõtetest: omastamine pole võimalik, kui selleks on omaniku nõusolek. Kui vara kuulub juriidilisele isikule, tuleb nõusoleku hindamisel lähtuda omanike otsustest. Kõnealuses kriminaalasjas oli osaühingul vaid üks osanik, mistõttu tuli tema nõusolek omistada ka osaühingule.
Eeltoodust tulenevalt leidis kriminaalkolleegium, et süüdistatava tegu ei vasta omastamise koosseisule, kuivõrd ainuomanik ei tegutsenud ebaseaduslikult. Tegemist on põhimõttelise muudatusega Eesti karistusõiguses, mis muudab varasemalt raskesti mõistetavat olukorda, kus sai ainuomanikku süüdi mõista talle kuuluva äriühingu vara omastamises.
Keijo Lindeberg,
juhtivpartner/vandeadvokaat,
Advokaadibüroo LMP
Silja Kichno,
jurist,
Advokaadibüroo LMP
