Intellektuaalse omandi alllitsentsimine on õigussuhe, kus eristub kolme osapoolt: litsentsiandja, kellele kuulub intellektuaalne omand (IO); litsentsisaaja, kes alllitsentsilepingus muutub alllitsentsiandjaks ning alllitsentsisaaja. Alllitsentsimine on muutumas tavapäraseks praktikaks ning selle osatähtsus kasvab sedamööda, mida teadmiste- ja innovatsioonipõhisem on ühiskond. Samal põhjusel muutub alllitsentsimise õiguslik määratlus keerukamaks ning riigiti erinevaks.

Praktikas on sageli tõusetunud juhtumid, kus äriühing on jäänud võlgu teisele äriühingule ning võlausaldaja on seejärel esitanud saamata jäänud summade osas nõude ka võlgnikust äriühingu juhatuse liikme või liikmete vastu.

Hiljutises kohtulahendis (3-2-1-25-11 ) on Riigikohus põhjalikult analüüsinud mitmeid erinevaid saneerimismenetlusega seonduvaid aspekte, pakkudes muuhulgas lahendusi saneerimisseadusega senilahendamata küsimustele ning andes hinnanguid teatud saneerimismeetmete lubatavusele lähtuvalt võlausaldajate huvide kaitsmise vajadusest. Mõned huvitavamad ning olulisemad seisukohad on alljärgnevad.

Asjaõigusseaduse §-d 143 sätestab omanikule kohustuse taluda oma kinnisasjal nn mittemateriaalseid kahjulike mõjutusi (gaas, suits, aur, müra jne.), mis lähtuvad teiselt kinnisasjalt, kui see ei kahjusta oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega.