28.03.2016 Esmaspäev

Euroopa Komisjon võttis lähetatud töötajate töötingimused luubi alla

Euroopa Liidu ühisturu õiguse kontekstis kasutatakse juba mõnda aega mõistet „lähetatud töötaja“, mis keeleliselt sarnaneb Eesti töölepingu seaduses toodud töölähetuse mõistega, kuid mille sisu ja õiguslik regulatsioon on üsna erinev.

Maret Hallikma, vandeadvokaat
Maret Hallikma, vandeadvokaat Foto: Advokaadibüroo Primus

Töölepingu seaduses kasutatav mõiste töölähetus tähendab töötamist väljaspool töölepingus ettenähtud piirkonda. Töölepingu seaduses reguleerivad töölähetusega seonduvat eelkõige paragrahvid 21 ja 40 ning maksustamist sätestab tulumaksuseaduse § 13 lg 3.

Töölähetuseks loetakse olukorda, kus tööandja saadab töötaja ajutiselt tööülesandeid täitma väljapoole tavapärast töö tegemise kohta. Töölähetus võib olla nii riigisisene kui ka välislähetus s.t töötaja saatmine mõnda välisriiki.

Lähetatud töötaja Euroopa Liidu õiguse kontekstis

Euroopa Liidu õigus kasutab mõistet „lähetatud töötaja“. Esmapilgul ei olegi aru saada, et Eesti töölepingu seaduses käsitletav töölähetus ja lähetatud töötaja Euroopa Liidu õiguse kontekstis on tegelikult üsna erineva sisuga ning ka kohaldatavad õigusaktid on teised.

Mõiste lähetatud töötaja (ingl posted worker) tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 96/71/EÜ ja selle tähendus erineb meie töölepingu seaduses toodud lähetuse mõistest. Tõsi, lähetuse mõiste võib Eestis kehtiva töölepingu seaduse ja direktiivi mõttes mõnikord ka kattuda, kuid mitte alati.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 96/71/EÜ põhimõtetest tuleb lähtuda Euroopa Liidu riikides ning ka Euroopa Majanduspiirkonna riikides (Islandil, Liechtensteinis ja Norras), kuid need kohalduvad ka Šveitsis.

Tihti tekib Eesti tööandjal võimalus ning vajadus saata oma töötajad tööle mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. See ei tähenda ajutist tööülesannete täitmist oma Eestis asuvast põhitöökohast erinevas kohas, vaid püsivamat tööd välisriigis, ehk sel juhul ongi töö lepingujärgseks tegemise kohaks see välisriik, kuhu töötaja saadeti. Seejuures on aga välisriik töökohana siiski ajutine, sest töötaja ei koli sinna püsivalt elama ja töötama. Näiteks võivad töötaja ja tööandja kokku leppida, et töötaja töö tegemiseks kohaks on välisriik järgneva kümne kuu vältel.

Põhiline erinevus lähetatud töötaja ja Eesti töölepingu seaduse mõistes töölähetuses viibiva töötaja vahel seisneb selles, et lähetatud töötajal on välisriigis kindel vastuvõtja ehk teenusesaaja, ema- või tütarettevõte või renditöö puhul kasutajaettevõte. Nii võib öelda, et lähetatud töötajat ootab välismaal tema tööd või töökeskkonda korraldav firma, aga Eesti seaduse järgi lähetusse saadetud töötajat mitte.

Lähetatud töötaja töötingimustest ja neid puudutavatest muudatusettepanekutest saate pikemalt lugeda lähipäevil ilmuvast veebiajakirjast Raamatupidamisuudised Pluss nr 2, 2016.