See nõue kohaldub ühtemoodi nii SMS-laenu andjatele, kinnisvara tagatisel laenu andjatele, liisingu- ja järelmaksu pakkujatele kui ka ka ühisrahastusplatvormidele, olgu nad suured või väikesed.
Seaduse eesmärk on iseenesest üllas ning tervitatav. Samas ei pruugi seaduse eesmärk ja väljapakutud lahendused olla teatud nüanssides omavahel just kõige paremas kooskõlas.
Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (edaspidi - KAVS) üht kummalisemat sätet sisaldab paragrahv 105, mis määratleb, kas ja millal peavad tegevusloa hankima juba tegutsevad krediidiandjad ja -vahendajad.
Kuna tegevusloa hankimine ning sellega iga-aastaselt kaasnevad kulutused käivad väiksematele ettevõtjatele üle jõu (kohustuslikud kulud ületavad või on võrdsed intressituluga), siis on mitmed turul tegutsevad tarbijakrediidiandjad sunnitud oma tegevuse lõpetama. Samas jäävad neile juba sõlmitud lepingud alles ning kord juba välja antud laen oleks mõistlik ikkagi tagasi saada, olgu see siis kiirlaen või kümneaastase tagasimakseperioodiga hüpoteekkrediit.
Finantsinspektsioon on KAVS-i § 105 kohaldamisala selgitanud ja märkinud, et tegevusloa peavad saama ka sellised laenuandjad, kes alates 21. märtsist 2016 võtavad vastu ainult laenu tagasimakseid ja / või intressimakseid.
Seaduse tunnustatud tõlgenduse kohaselt on vaja hankida tegevusluba selleks, et ainuüksi väljaantud laen tagasi saada. Kui ettevõtja tegevusluba hankida ei soovi, siis tuleb selline krediidisuhe enne 21. märtsi lõpetada, s.t kas krediidilepingud üles öelda ning kogu laen ja intressid enne 21. märtsi tagasi saada või näiteks laenuportfell üle anda.
Ettevõtja jaoks on siin oluline käituda korrektselt, sest tegevusloa omamise nõude rikkumist võib kriminaalkorras karistada.
Tekib küsimus, kas tegevusluba tuleb hankida näiteks ka juhuks, kui laenuvõtja ei ole suuteline laenu tagasi maksma ja ülekande teeb täitur täitemenetluses pärast 21. märtsi 2016. Seaduse järgi justnagu peaks. Samas on küsitav, kuidas seda võiks makseraskustes tarbija puhul üldse saavutada.
Kuidas see vastab põhiseadusele?
Kas selline olemasolevate lepingute täitmist piirav regulatsioon ikka kaitseb tarbijaid? Kõigi krediidilepingute üleandmist ei ole ilmselt võimalik saavutada, sest üldjuhul on laenuportfellis ka halbu laene, mida mõnel juhul ei saagi ebapiisava krediidivõimelisuse korral refinantseerida.
Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse nüanssidest saate põhjalikumalt lugeda paberajakirjast Raamatupidamisuudised nr 1, 2016.
