Kolmapäev, 14 November 2018 11:22

Ühingute likvideerimine

Hinda seda artiklit
(0 hinnangut)
Jaak Siim, vandeadvokaat, partner
Jaak Siim, vandeadvokaat, partner LEADELL Pilv Advokaadibüroo
Käesolev artikkel keskendub küsimusele, milliste maksustamise seisukohast oluliste asjaoludega tuleb äriühingu või mittetulundusühingu likvideerimisel arvestada ning millised on sellisel juhul juriidilise isiku liigist sõltuvalt erisused.

Õiguslik regulatsioon

Täisühingute likvideerimine on sätestatud äriseadustiku (edaspidi – ÄS) 16. peatükis, osaühingute likvideerimine 22. ja aktsiaseltside likvideerimine 30. peatükis. Mittetulundusühingu likvideerimisega seostuv sisaldub aga mittetulundusühingute seaduse (edaspidi – MTÜS) 5. peatükis.

Üldjuhul algab äriühingute ja mittetulundusühingute likvideerimine (füüsilisest isikust ettevõtjate puhul ei toimu likvideerimist, vaid tegevuse lõpetamine) lõpetamisotsuse vastuvõtmisega üldkoosoleku poolt, misjärel esitatakse avaldus registripidajale. Ühingu likvideerimise alustamisel määratakse likvideerijad, kelleks sõltuvalt juriidilise isiku vormist on kas osanikud (täis- ja usaldusühingu puhul) või juhatuse liikmed (osaühingu, aktsiaseltsi ja mittetulundusühingu puhul). Juriidilise isiku põhikirja, osanike otsuse või kohtulahendiga võidakse likvideerijaks määrata ka mõni muu isik.

Likvideerijad:

  • lõpetavad ühingu tegevuse,
  • nõuavad sisse võlad,
  • müüvad vara,
  • rahuldavad võlausaldajate nõuded ja
  • jaotavad pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara selleks õigustatud isikute vahel.

Likvideerijad võivad teha ainult neid tehinguid, mis on vajalikud ühingu likvideerimiseks.

Likvideerijatel on ühingu juhtorgani õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise olemusega (ÄS-i § 117, § 209, § 372 ja MTÜS-i § 45).

Juhul kui likvideeritava äriühingu või mittetulundusühingu varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse (ÄS-i § 120 lõige 3, § 210, § 373 ja MTÜS-i § 49).

ÄS-i § 59 lõige 1 sätestab, et äriühingu lõppemisel kustutatakse äriühing äriregistrist äriühingu enda avaldusel või seaduses sätestatud muul alusel. Kõnealuse paragrahvi lõike 2 kohaselt on registripidajal juhul, kui äriühingu likvideerimise lõpulejõudmisel ei esitata avaldust tema kustutamiseks äriregistrist, õigus äriühing registrist kustutada.

ÄS-i § 59 lõige 4 näeb ette nõude, et äriühingut ei või vabatahtliku lõpetamise korral äriregistrist kustutada ilma maksu- ja tolliameti kirjaliku nõusolekuta, välja arvatud siis, kui maksuhaldur on esitanud avalduse äriühingu äriregistrist kustutamiseks. Nõusoleku saamiseks tuleb registripidajal esitada kirjalik taotlus maksu- ja tolliametile. Viimane ei või nõusolekust keelduda, kui tal ei ole nõudeid äriühingu vastu. Kui maksuhalduri nõusolekut ei ole saadud 10 tööpäeva jooksul pärast taotluse saatmist, loetakse maksu- ja tolliamet registrist kustutamisega nõus olevaks. Mittetulundusühingute puhul sisaldub analoogne regulatsioon MTÜS-i §-s 53.

Esineda võib juhtumeid, kus äriühing või mittetulundusühing „õnnestub” likvideerida, hoolimata maksuvõla olemasolust. Selline olukord võib tekkida ennekõike juhul, kui ühingul on maksuvõlg küll tekkinud (näiteks on jäetud mõnel ühingu likvideerimisele eelnenud maksustamisperioodil deklareerimata ja tasumata maksud ettevõtlusega mitteseotud väljamakselt või erisoodustuselt), kuid maksuhaldur ei ole maksukohustuslase suhtes maksukontrolli läbi viinud, võla olemasolu tuvastanud ega selle tasumiseks maksuotsust teinud. Juhul kui ühing registrist kustutatakse, lõpeb ühingu maksuvõlg.

Nimelt on riigikohtu tõlgenduse kohaselt üks maksuvõla lõppemise aluseid juriidilise isiku registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemine.

Täismahus artiklit saate lugeda Raamatupidamisuudiste peatselt ilmuvast seitsmendast numbrist (nr 7, 2018).

Kui Teil ei ole Raamatupidamisuudised veel tellitud, saate seda teha SIIT.

Jäta kommentaar

Veendu, et kõik kohustuslik (*) info oleks sisestatud. HTML-i kasutamine pole lubatud.


Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes