Tegemist ei ole täpselt sama eelnõuga, mis tuli valitsusest.
Riigikogus sai eelnõust kõigepealt välja arvatud osad, mis ei olnud seotud raamatupidamisega. Lisaks sai tehtud mitmeid muudatusi, mis muutsid eelnõu arusaadavuse paremaks, kuid vastuvõetud seaduses on tehtud ka mõned olulised parandused, mis eelkõige aitavad mikro- ja väikeettevõtjaid.
Mikroettevõteteks loetakse seaduse kohaselt nn ühemeheosaühingud, kus omanik on ka juhatuse liige, ja mille varad on kuni 175 000 eurot, kohustused ei ole suuremad kui omakapital ning müügitulu aruandeaastal on kuni 50 000 eurot.
Valitsusest tulnud eelnõus oli viimase tingimuse asemel nõue, et tegemist ei ole käibemaksukohuslasega. Sellise piirangu tulemusena oleks lühendatud raamatupidamise aastaaruande võimalust kasutada saavate mikroettevõtjate ring osutunud väga väikeseks, eriti just reaalselt tegutsevate ettevõtete puhul. Ka oleks selline määratlus sisuliselt hälbinud tavapärasest ettevõtete suuruse põhjal toimuvast jaotusest (töötajad, varad, käive).
50 000-eurose müügitulu piirangu seadmisel sai arvestatud sellega, et selline müügitulu võiks olla üldjuhul piisav, et maksta ühele töötajale – tõenäoliselt siis omanikule – vähemalt miinimumpalka kogu aasta jooksul. Hinnanguliselt võiks seaduse põhjal mikroettevõtjaks klassifitseeruvaid ettevõtteid olla 30 000 kandis.
Väikeettevõtjatena on seaduses määratud äriühingud, mis ei ole mikroettevõtjad, ning mille näitajaist võib vaid üks ületada järgmisi tingimusi: varad kokku 4 miljonit eurot, müügitulu 8 miljonit eurot ja keskmine töötajate arv 50 inimest. Keskmise suurusega ja suurettevõtja erinevuste piiriks on varad 20 miljonit eurot, müügitulu 40 miljonit eurot ja keskmine töötajate arv 250 inimest, kusjuures ületada võib taas kord vaid ühte loetletud tingimustest.
2016. aasta algusest või hiljem algava aruandeaasta puhul saavad mikro- ja väikeettevõtjad esitada lühendatud raamatupidamise aastaaruande. Mikroettevõtete puhul on nõutav lühike bilanss ja kolm lisa, mis kajastavad bilansiväliseid ja siduvaid kohustusi, tagatisega seotud kohustusi ning juhtkonnale makstud ettemakseid ja laene ning nende tingimusi. Lisaks tuleb avaldada ka aktsiate või osade omandamise või tagatiseks võtmisega seotud info.
Tavapäraselt teenuseid või kaupu tootval mikroettevõtjal pole nimetatud lisades ilmselt suurt midagi esitada.
Väikeettevõtjad peavad esitama bilansi ja kasumiaruande ning nad saavad teatud osas teha valiku, kas esitada andmeid aruannete ridadena või siis lisades. Väikeettevõtjad peavad aastaaruandes andma ka ülevaate oma tegevusest ja arvestuspõhimõtetest ning mitmeid olulisi lisasid, kuid üldiselt aruandluse maht väheneb. Kindlasti on oluline see, et pole vaja esitada rahavoogude ja omakapitali aruandeid.
Lühendatud aruandluse võimalus ei välista soovi ja vajaduse korral detailsema aruande esitamist. Tegelikult säilib endiselt nõue, et olulised raamatupidamislikud andmed tuleb igal juhul aruandluses esitada. See peaks olema ka iga ettevõtte huvides, et tema tegevusest saaksid võimalikud äripartnerid ja kreeditorid piisava ja adekvaatse informatsiooni.
Raamatupidamise seaduse puhul tuleb tähele panna seda, et mikroettevõtete puhul käsitleb seadus üksnes osaühinguid, samas kui väikeettevõtete alla loetakse kõik äriühingud.
Raamatupidamise seaduse uus redaktsioon toob kaasa bürokraatia vähenemise ettevõtete jaoks ja ka kulude kokkuhoiu, kuna pole vaja tegeleda asjadega, mille kasutegur ja vajadus on ülimalt tagasihoidlik. Võib tunduda, et tehtud muutused ei ole küll väga suured, kuid see ei tähenda, et nad poleks olulised. Seadusega vähendatakse riigi tasemel oluliselt seda aruandluse osa, mille kasutajaid sisuliselt ei olnud. Seega vabaneb aega, inimesi ja raha, tegelemaks oluliste asjadega.
Kulude ja bürokraatia vähendamine raamatupidamisvaldkonnas jätkub: just neil päevil saatis rahandusministeerium kooskõlastusringile järgmised muudatused raamatupidamise seaduses, mis toetavad e-lahenduste laiemat kasutamist.
