Grant Thornton Balticu vandeaudiitor Aivar Kangust teeb ettevõtte infokirjas ülevaate, millistele tingimustele vastavad ettevõtted peavad tänavusele majandusaasta aruandele auditi või ülevaatuse tellima.
Tuletame esmalt meelde, millised on 2016. aastast piirmäärad, millest alates on ettevõttele kohustuslik oma aastaaruande koostamisel läbi viia kas ülevaatus või audiitorkontroll. 01.01.2016 või hiljem alanud majandusaasta auditikohustuse piirmäärasid tõsteti varasemaga võrreldes kaks korda ning ülevaatuse piirmäärasid 1,6 korda.
Uued piirmäärad on järgmised:
Raamatupidamise aastaaruande audit on endiselt kohustuslik igale:
- aktsiaseltsile,
- riigiraamatupidamiskohustuslasele,
- kohaliku omavalitsuse üksusele,
- avalik-õiguslikule juriidilisele isikule,
- riigieelarvest eraldist saavale erakonnale,
- sihtasutusele, mille asutajaks on riik, avalik-õiguslik juriidiline isik, kohalik omavalitsus, erakond või äriühing, milles riigil on vähemalt otsustusõigus riigivaraseaduse tähenduses või kui kehtivad ülaltoodud tabelis näidatud tingimused.
Teistes Euroopa Liidu riikides kehtivaid auditi piirmäärasid saab vaadata aadressilt: http://www.fee.be/images/publications/auditing/1605_Audit_exemption_thresholds_update.pdf
Miks võiks tellida auditi või ülevaatuse, kuigi see pole kohustuslik?
Ettevõtja seisukohast võib auditi- või ülevaatusekohustusest vabanemine esmapilgul tunduda hea lahendusena: töömaht ja rahakulu on väiksemad. Samas peaks vaatama ka medali teist külge – mida ettevõtja ja avalikkus võivad kaotada?
Näen võimaliku kaotusena asjaolu, et ettevõtete finantsaruandluse usaldusväärsus ja läbipaistvus võivad väheneda. Miks?
Küsimusele vastamist tasub alustada selgitusest, mida audit ja ülevaatus tähendavad. Audit annab omanikele ja juhtidele kindluse, et ettevõtte raamatupidamine ja arvestusprotsessid on korras. See omakorda aitab tagada klientide ja koostööpartnerite usalduse.
Oluline on ka see, et audiitorilt saab juhtkond auditi käigus tagasisidet nii leitud puuduste kohta kui ka soovitusi nende kõrvaldamiseks – seda selleks, et ettevõte oleks kaitstud pettuste ja väärkajastamiste eest. Ühtlasi saavad kontrolli käigus kindlaks tehtud riskikohad, mis võivad aruandluses olulisi vigu tekitada. Kokkuvõttes saab ettevõtte juhtkond audiitorilt väärtuslikku infot juhtimiseks, sh ettepanekuid arvestussüsteemi tõhustamiseks.
Audiitorkontrolli kõrval on olemas teine, piiratud kindlust andev ja seega vähem mahukas alternatiiv: ettevõtte finantsaruandluse ülevaatus. Ülevaatuse ulatus ja maht on väiksem kui auditi puhul, piirdudes peamiselt juhtkonna intervjueerimise ning analüüsidega. Ülevaatus ei anna kliendile küll nii suurt kindlust kui audit, kuid on samas hea abimees finantsaruandluse korrasolekus veendumiseks.
Seega usun, et audiitorkontroll või finantsaruandluse ülevaatus võiks kuuluda iga ettevõtte kontrolliprotseduuride juurde – ka siis, kui seda seadusega nõutud pole. Põhjus on lihtne: nii saavad ettevõtte omanikud ja juhid kindlustunde sõltumatult osapoolelt, et ettevõtte raamatupidamine ja protsessid on korras.
