Page 138 - Väike- ja keskmise suurusega ettevõtete rahvusvaheline finantsaruandlusstandard (IFRS)

30.peatükk
Välisvaluutaarvestus
Käesoleva peatüki rakendusala
30.1 Ettevõte võib välismaist äritegevust viia läbi kahel viisil. Ta võib teostada välisvaluutatehinguid või omada välismaiseid äriüksusi. Lisaks võib ettevõte esitada enda finantsaruandeid välisvaluutas. Käesolevas peatükis sätestatakse alused ettevõtte välisvaluutatehingute ja välismaiste äriüksuste kajastamiseks finantsaruannetes ning finantsaruannete ümberarvestamiseks esitusvaluutasse. Välisvaluutas fikseeritud finantsinstrumentide ja välisvaluutatehingute riskimaandamisarvestust käsitletakse 11. peatükis „Lihtfinantsinstrumendid“ ja 12. peatükis „Muud finantsinstrumentide teemad“.
Arvestusvaluuta
30.2 Iga ettevõte teeb kindlaks oma arvestusvaluuta. Ettevõtte arvestusvaluuta on põhilise majanduskeskkonna, kus ettevõte tegutseb, valuuta.
30.3 Ettevõtte põhiline majanduskeskkond on üldjuhul keskkond, kus ettevõte põhiliselt raha teenib ja kulutab. Arvestusvaluuta määramisel võtab ettevõte arvesse järgmisi tegureid:
(a) valuuta:
(i) mis kõige enam mõjutab kaupade ja teenuste müügihindasid (sageli on see valuuta, milles kaupade ja teenuste müügihinnad fikseeritakse ja arveldatakse), ja
(ii) mis on selle asukohariigi valuuta, mille konkurentsitingimused ja regulatsioonid määravad peaasjalikult ettevõtte kaupade ja teenuste müügihinnad;
(b) valuuta, mis kõige enam mõjutab kaupade või teenustega seotud tööjõu- ja materjalikulutusi ning teisi kulutusi (milleks on sageli valuuta, milles sellised kulutused fikseeritakse ja arveldatakse).
30.4 Järgmised tegurid võivad samuti viidata ettevõtte arvestusvaluutale:
(a) valuuta, milles on fikseeritud finantseerimistegevusest (nt võla- ja omakapitaliinstrumentide emiteerimisest) saadud vahendid;
(b) valuuta, milles hoitakse tavaliselt äritegevusest tulenevaid laekumisi.
30.5 Välismaise äriüksuse arvestusvaluuta ja selle, kas tema arvestusvaluuta ühtib aruandva ettevõtte omaga (käesolevas kontekstis on aruandvaks ettevõtteks ettevõte, mille välismaine äriüksus on selle tütarettevõte, filiaal, sidusettevõte või ühisettevõtmine), kindlaksmääramisel arvestatakse järgmisi lisategureid:
(a) asjaolu, kas välismaise äriüksuse tegevus toimub aruandva ettevõtte tegevuse „käepikendusena“ või sellest olulisel määral autonoomselt. Tegevuse „käepikendusega“ on näiteks tegemist juhul, kui välismaine äriüksus müüb ainult aruandvalt ettevõttelt imporditud kaupu ning kannab sellele üle laekunud tulu. Tegevus on autonoomne