Seaduses tehtud muudatused aitavad korrastada ja piiritleda riigi rolli maapõue kasutamise korraldamisel ning muudavad kaevandajate jaoks regulatsiooni selgemaks, teatas keskkonnaministeerium.

Muudatuste tulemusel loobutakse maardlate jaotamisest üleriigilise ja kohaliku tähtsusega maardlateks. Edaspidi sõltub selliste maavarade nagu liiv, kruus, ravitoimega järve- ja meremuda, turvas ja kvaternaari savi kuuluvus sellest, kelle omandis on maa. Sellega muutub keskkonnalubade andmine selgemaks, korrastatumaks ja kiiremaks. Kaevandamislubasid hakkab edaspidi menetlema ainult keskkonnaamet.

Lihtsustub ka maavara andmete üle arvestuse pidamine keskkonnaregistris ning enamiku maavarade (v.a fosforiidi, metallitoorme, põlevkivi, aluskorra ehituskivi) keskkonnaregistri kande tegemise otsustab edaspidi keskkonnaministeeriumi asemel maa-amet.

Menetluse kiiremaks ja läbipaistvamaks muutmiseks on seaduses sätestatud uuringu- ja kaevandamisloa andmise otsustamise tähtaeg, milleks on üks aasta. Mõjuvatel põhjustel, nagu oodatust pikem kaasamisprotsess, täiendavate kooskõlastuste küsimise vajadus jms asjaolud, võib loa andja tähtaega pikendada.

Uus seadus sätestab ka konkreetsemad reeglid olukorrale pärast kaevandamist. Kaevandamisloa taotlemisel tuleb edaspidi näidata ära kaevandatud maa korrastamise täpsem tulemus, näiteks maa tehnilised ja bioloogilised tingimused, veerežiim ja korrastamistööde eeldatav maksumus. Samuti on edaspidi kohustus analüüsida põlevkivi, fosforiidi ja metallitoorme uuringu- ja kaevandamisloa taotluses tegevuse sotsiaal-majanduslikku mõju. Selline teave on aluseks kaevandamise mõju hindamisele ning loa andmiseks riigi huvi selgitamisele.

Läbimõeldumaks ja suunatumaks muutub ka turba kaevandamine. Maapõueseaduse alusel nimetatakse alad, kus kaevandamine on nii majanduslikust kui ka ökoloogilisest aspektist aktsepteeritav. Turba kaevandamist piirab endiselt turba kasutuse aastamäär ning kaevandamisluba antakse avatud menetluse korras.

Keskkonnaministeeriumi teatel muutuvad tõhusamaks kaevise kasutamise reeglid, mida on seni kahetsusväärselt kuritarvitatud ning hakatud kaevise saamise eesmärgil tiike rajama. Võrreldes kehtiva korraga peab maaomanik või -kasutaja edaspidi alati esitama keskkonnaametile teabe, mida kaevisega tehakse ja kus seda tarbitakse. Suurendati on ka keskkonnaameti õigusi ning antud võimalus kaevamise kasutamise loa andmisest keelduda, kui tegelikkuses on tegevuse eesmärk kaevandamine.

Püsiasustusega väikesaare kohaliku omavalitsusel lubatakse edaspidi võtta maavara või maavarana arvele võtmata kivimit ja setendit oma ülesannete täitmise eesmärgil kaevandamisloata. Sellega vähendatakse riigi ning kohaliku omavalitsuse asutuste töökoormust ja protseduure, mis geoloogilise uuringu ning maavara kaevandamise loa taotlusega kaasnevad. Püsiasutusega väikesaared saavad edaspidi maavara kaevandamise loa asemel taotleda maavara või maavarana arvele võtmata kivimi ja setendi võtmise luba, mis antakse keskeltläbi kolme kuu vältel. Materjali võtmisega kaasneb korrastamiskohustus, mis on reguleeritud analoogselt kaevandatud maa korrastamisega.

Täpsustuvad ka maapõue seisundit ja kasutamist mõjutava tegevuse lubamise ning planeeringute kooskõlastamise põhimõtted.

Esiteks lisatakse võimalus rajada riigile olulisi objekte maardlatele. Alternatiivse asukoha puudumisel võib edaspidi lubada maardlale püstitada ülekaaluka avaliku huviga ehitisi ning riigikaitseülesannete jaoks olulisi ehitisi, samuti tehnovõrke ja -rajatisi.

Teiseks seatakse vaba või poolvaba ehitustegevuse korras ehitamisest huvitatud isikule kohustus saada keskkonnaministeeriumi luba, sest ka nende tegevuste käigus võib ehitada suuri ehitisi, nt parkimisplatse, põllumajandusrajatisi ja silohoidlad, mis maapõue seisundit ning kasutamist mõjutavad.

Kolmandaks tehakse seaduses erisus, et ehitamiseks või katastriüksuse sihtotstarbe muutmiseks ei ole vaja uut ja dubleerivat kooskõlastust küsida, kui tegevus on varem planeeringu kaudu Keskkonnaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutusega kooskõlastatud.

Maardlate senise liigituse kaotamise tõttu muudetakse maapõueseadusega ka keskkonnatasude seadust. Riikliku tähtsusega maavarade puhul laekub tasu kohalikule omavalitsusele sarnaselt senisele üleriigilise tähtsusega maardla regulatsioonile 25% ulatuses 2016. aasta määrast.

Ülejäänud maavarade puhul, mis kuuluvad riigile maaomandi kaudu, laekub kohalikule omavalitsusele edaspidi 81% 2016. aasta määrast. Kohalikele omavalitsustele laekuv kaevandamisõiguse tasu osa kasvab 3% aastas. Lisaks ei arvestata seda laekumist edaspidi tasandusfondi valemis kohaliku omavalitsuse tuluna, mistõttu laekub raha kulude katteallikatele lisaks just kohaliku häiringu kompenseerimiseks.

Seadus jõustub 1. jaanuaril 2017. aastal.