Eesti on Euroopa Liidu eelarvest üks suuremaid netosaajaid, st suhtena SKP-sse on toetused EL-i eelarvest suuremad kui Eesti sissemaksed. Perioodil 2004–2016 moodustasid EL-i toetused Eesti SKP-st keskmiselt 3,2 protsenti ning kui sissemaksed maha arvata, siis 2,1 protsenti. Sellest suurem oli see näitaja vaid Lätis, Leedus ja Ungaris. Eestis on ligi pool laekunud rahast läinud valitsemissektori investeeringuteks või muudeks valitsemissektori projektideks, veerand põllumajandustoetusteks ning ülejäänu muudele erasektori üksustele.
Aastatel 2004–2016 on Euroopa Liidu toetused nii Eestis kui ka mujal jaotunud aastati ebaühtlaselt. Toetuste kasutamise aega mõjutavad eelkõige administratiivsed tähtajad ja riigi või Euroopa Komisjoni haldusvõimekus, otsene seos muude majandusnäitajatega on enamasti nõrk [i]. Euroopa Liidu eelarveperiood kestab seitse aastat, millest esimesel kahel tehakse üldiselt väga vähe väljamakseid, kuid mil saab veel lõpetada eelmise perioodi projekte. Euroopa Liidu rahade kasutamine suureneb tavaliselt järsult eelarveperioodi kolmandal aastal (vt joonist "Struktuurifondide kasutamine eelarveperioodi jooksul"). Praegusel eelarveperioodil (2014–2020) viibis projektide käivitamine nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides ning kasv kiirenes alles möödunud aastal.
Lühiajaline mõju
Euroopa Liidu toetuste lühiajaline mõju majandusele avaldub nõudluse kaudu, mis projektide elluviimise ajal suureneb. Näiteks on ehitusprojekti teostamiseks vaja palgata töötajaid, toota ehitusmaterjali, importida seadmeid jms.
Nõudluse kasvu mõju majandusele ei ole siiski ainult positiivne. See tõstab hindu, mis pärsib kaudselt ülejäänud majanduskasvu. Kui majanduses on pakkumine piiratud, võivad Euroopa Liidu rahastatavad projektid välja tõrjuda muid tellimusi, mille jaoks ei jätku ressurssi. Seega sõltub mõju SKP kasvule muu hulgas majanduse konjunktuurist. Pealegi – kui osa projekti jaoks vajalikke tooteid või teenuseid imporditakse, ei jää kogu raha toetuse saanud riiki.
Kuna Euroopa Liidu toetuste osakaal Eesti majanduses on suhteliselt suur, võib järeldada, et nende võime mõjutada nõudlust ja seeläbi SKP kasvu on oluline. Teema tõuseb päevakorda lähiaastatel, mil EL-i toetuste osakaal Eesti majanduses kiiresti kasvab, kuid hakkab seejärel vähenema. Järgnevalt on hinnatud, kui palju sellised muutused Eesti majanduskasvu mõjutavad.
Toetusi on Eestile makstud vaid 13 aastat ja esialgu jäi nende tähtsus väikeseks, sest 2004.–2006. aasta eelarveperioodi vahendite maht oli tagasihoidlik ning vajalike menetluste juurdumine võttis aega. Kuna vaadeldav periood on EL-i toetuste mõju hindamiseks ühes riigis liiga lühike, on usaldusväärsema tulemuse saamiseks otstarbekas vaadelda koos mitme riigi näitajaid. Selleks sobib 12 liikmesriiki, kes on Euroopa Liiduga ühinenud alates 2004. aastast ning on Euroopa Liidu eelarves netosaajad. Valitud riikidel on palju ühist – neil on sarnase sissetulekutasemega, enamasti väikesed ja avatud majandused, kus on toimunud suuri struktuurseid muutusi ning mis on konvergeerumas vanade liikmesriikidega.
Perioodil 2010–2016 kiirendas EL-i toetuste osakaalu suurenemine ühe protsendipunkti võrra samal perioodil majanduskasvu ligi 0,5 protsendipunkti [ii]. Ühest väiksem parameeter tuleneb eelnevalt kirjeldatud impordisisaldusest ja asendusefektist ning on üldiselt kooskõlas varasemates uuringutes saadud hinnangutega lühiajalisele eelarvemultiplikaatorile [iii]. Vaadeldavat perioodi on lühendatud aastatele 2010–2016, sest kriisieelsetel aastatel ei avaldanud Euroopa Liidu toetused majanduskasvule olulist mõju. Seda võib selgitada enamikus riikides valitsenud majandusbuum, mil nõudlus ületas juba niigi pakkumist ja Euroopa Liidu toetuste mõju polnud seetõttu kuigi tähtis, seda enam, et toetuste maht jäi neil aastatel uutes liikmesriikides veel väikeseks.
Pole põhjust arvata, et Euroopa Liidu toetuste mõju valitud riikide lõikes kuigivõrd erineks. Seetõttu võib järeldada, et muutused Euroopa Liidu toetuste osakaalus aitavad osaliselt selgitada ka Eesti majanduskasvu dünaamikat. Näiteks olnuks aastatel 2013 ja 2014 toimunud majanduskasvu aeglustumine ligikaudu poole protsendipunkti võrra väiksem, kui Euroopa Liidu toetuste osakaal Eesti SKP-s poleks vähenema hakanud.
Välistoetuste suurenemine mõjutab majanduskasvu ka lähiaastatel. Juba 2017. aastal suurendasid struktuurivahenditest rahastatavad projektid nõudlust ehituses. Prognoosi kohaselt kasvasid valitsemissektori investeeringud eelmisel aastal 21%, millest ligi pool on seotud Euroopa Liidu toetustega. EL-i toetused kiirendavad majanduskasvu ka järgmisel kahel aastal, ehkki vähemal määral. Pikemas ettevaates tuleb aga arvestada, et toetused Euroopa Liidu eelarvest hakkavad vähenema, mis avaldab juba 2020. aasta majanduskasvule kammitsevat mõju.
Pikaajaline mõju
EL-i toetuste olulisem mõju aga ei avaldu mitte nõudluse suurendamises ajal, kui projekte ellu viiakse, vaid tootlikkuse suurendamises järgmiste aastate jooksul. Pikemas vaates peaksid Euroopa Liidu toetused, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika projektid, suurendama regiooni tootlikkust ja majanduse kasvuvõimet, sest nende raames rahastatakse investeeringuid nii põhivarasse kui ka inimkapitali. Seetõttu jäävad need toetuse saanud riigi SKP-d ja majanduskasvu mõjutama ka pärast projekti lõppu. Lisaks võib struktuurivahendite toel ellu viidud projektidelt oodata positiivset välismõju. Näiteks kanduvad investeeringud teadus- ja arendustegevuse ühte valdkonda üle ka teistesse valdkondadesse jms.
Toetuste kogumõju arvesse võtta on keeruline, sest suurt osa sellest ei saa otseselt mõõta. Mitmes varasemas uuringus on siiski leitud, et struktuurivahenditel on eelkõige madalama sissetulekuga riikide SKP-le positiivne mõju, ehkki see avaldub täismahus alles aastate pärast. Euroopa Komisjoni lõpparuandes nenditi, et 2007.–2013. aasta eelarve struktuurivahenditest tehtud kulutustel on pikaajaline positiivne mõju nii Euroopa Liidu kui ka iga liikmesriigi tasandil. Eriti suur on see uute liikmesriikide puhul, tõstes nende riikide SKP taset eelarveperioodi lõpuks (2015. aastaks) keskmiselt 4% võrra. Eesti puhul on leitud, et üks euro 2007.–2013. aasta struktuurivahenditest suurendab aastaks 2023 Eesti SKPd 2,7 euro võrra.[iv] Mõned autorid on aga leidnud, et kui toetuste osakaal regiooni majanduses tõuseb teatud piirist kõrgemaks, muutuvad need ebaefektiivseks ning Euroopa Liit tervikuna kaotab [v].
[i] Nt võib kehv majandusseis pärssida Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamist juhul, kui see piirab oma- ja kaasfinantseeringu leidmist. Eestis oli omafinantseering 2007–2013 eelarveperioodil vaid ligikaudu 15% projektide koguväärtusest. Rahandusministeeriumi tellitud Praxise ja Centari uuringus järeldati, et omafinantseeringu tagamine on olnud takistuseks vaid üksikute projektide või omavalitsuste puhul („Perioodi 2007–2013 struktuurivahendite mõju regionaalarengule“, 2015).
[ii] Euroopa Liidu toetuste lühiajalise mõju leidmiseks hinnati võrrandit fikseeritud efektide meetodil, kasutades 12 riigist koosnevat paneeli. Võrrandis on majanduskasvu selgitavateks teguriteks toestuste osakaal SKPs, hõive kasv ning ELi keskmine majanduskasv, et võtta arvesse riikide üldist välist majanduskeskkonda.
[iii] Multiplikaatorite suuruse kohta vt nt Warmedinger, T et al. Fiscal Multipliers and Beyond. ECB Occasional Paper 162 (2015).
[iv] Loe täpsemalt http://ec.europa.eu/regional_policy/en/policy/evaluations/ec/2007-2013/#15
[v] Becker, S.O., Egger, P.H., Erlich, M. Too much of a good thing? On the growth effects of the EU’s regional policy. European Economic review 56 (2012).
