Tihti tekitab küsimusi just see, kuidas on üldse võimalik, et majandus kasvab üle oma potentsiaali ja ületab jõukohast taset. See on võimalik, sest jätkusuutlikuks peetakse sellist kogutoodangu mahtu, mille korral tööjõud ja kapital on rakendatud tasemel, mis võimaldab säilitada stabiilset hinnakasvu. Majandusel on ajutiselt võimalik jõukohast taset ületada, nii nagu pikamaajooksus on vahel võimalik tempot spurdini kiirendada, kuid pidevalt spurtides maratoni lõpuni ei jookse. Sama on majanduses. Kui majandus hakkab arenema kiiremini, kui see on pikema aja jooksul jõukohane, siis kaasneb sellega näiteks suurem palgasurve (sest nõudlus tööjõu järele viib üha heldemate palgapakkumisteni), mis viib omakorda inflatsiooni kiirenemisele. Kõrgem hinnatase hakkab aga hävitama majanduse konkurentsivõimet ehk kui toote hind läheb äkki palju kallimaks, aga toode ise ei ole muutunud, siis on ka raske seda toodet müüa ehk kaotajaks jääb ettevõtja. Tagajärjeks on see, et varem või hiljem langeb nii toodangu maht kui ka majanduskasv tagasi jõukohasele tasemele.
Majanduse tsüklilist seisu hinnatakse väga erinevate meetoditega. Üks ja tõenäoliselt enim kasutatav võimalus on hinnata sisemajanduse kogutoodangu (SKP) pikema aja kasvutrendi ja kõrvutada seda tegeliku SKP statistikaga. See näitab selgelt, kas majandus toimib üle või alla oma võimete. Lisaks iseloomustavad majanduse tsüklilist seisu hästi ka paljud teised näitajad: tootmisvõimsuse rakendamine, tööjõupuudus, täitmata töökohtade osakaal, tööpuuduse määr, ettevõtete ja majapidamiste kindlustunne, tööjõu ühikukulude kasv, tootmis- ja tarbijahindade kasv jne. Kõiki nimetatud näitajaid korraga vaadates saab teha järeldusi majanduse tsüklilise seisu kohta ja hetkel näitavad need, et Eesti majanduse maht on pisut üle potentsiaalse taseme, hinnanguliselt umbes 2% ulatuses. Kuigi see ei ole väga suur lahknevus ega näita veel ka majanduse ülekuumenemist, ei tohiks seda infot tulevikuväljavaate hindamisel eirata.
Praeguseks peaaegu 6%ni jõudnud majanduskasv on suurepärane tulemus, kuid meie majanduse võimalusi arvestades ei peaks tulevikuootusi selle numbriga siduma – nii kiiret kasvu ei suuda Eesti majandus pikalt hoida. Kuidas Eesti praegusest momendist edasi areneb, millised on võimalused? Kõige tõenäolisem on, et majanduskasv praegusega võrreldes pisut raugeb, kuid jääb kõigi eelduste kohaselt siiski üsna tugevaks. Seda toetab ka meid ümbritsevate riikide majandusolukorra paranemine, kuid ka naabrite puhul oodatakse pigem 3% lähedale jäävat majanduskasvu.
Teisalt ei saa välistada ka riskistsenaariumit, kus raha ja inimesed hakkavad liikuma sektoritesse, mille toodangu järele on ajutiselt väga suur nõudlus ja see kütab tagant niigi kiiret palgakulude kasvu. Tavapäraselt on selleks sektoriks nii meil kui ka mujal olnud ehitussektor ja ilmekas näide selle kohta on Eestil võtta kümne aasta tagusest ajast. Praeguse ja toonase olukorra vahele ei saa siiski paralleeli tõmmata juba seetõttu, et laenukoormuse kasv on nüüd juba aastaid olnud pigem tagasihoidlik. Miski ei välista aga, et pinged löövad lähiajal teravamalt välja, sest küsitlusandmetele tuginedes on näha, et ehitussektoris on töötajatest kõige tõsisem puudus ning küllap püütakse ehitusteenuste nõudluse suurenedes töötajaid ehitusse ka paremate palgapakkumistega juurde meelitada.
Seda, kas majandus toimib üle või allpool oma võimete, kui palju ja mis põhjustel, on kindlasti vaja teada eelarvepoliitika tegemisel – euroalal on igale riigile jäetud võimalus majandust stabiliseerida ennekõike eelarvepoliitika kaudu. Ja majanduse stabiliseerimise rusikareeglina peaks eelarve olema heal ajal ülejäägis, et halvemal ajal saaks selle arvelt endale lubada tuludest suuremaid kulutusi ehk puudujääki. Millised on üksikud kulu- ja tuluread või kuidas riik oma tulusid kasutab, on poliitikute otsustada. Eesti Pank vaatleb eelarvepoliitikat ennekõike selle jätkusuutlikkuse seisukohalt ja lähtuvalt sellest, kuidas eelarvepositsioon sobib majandustsükliga.
