Riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants andis möödunud nädalal menetlusse töölepingu seaduse muutmise eelnõu, millega kaotataks tuleval aastal tekkima pidanud võimalus saada töötuskindlustushüvitist ka töölt vabatahtlikult või poolte kokkuleppel lahkumisel.
BNS-i küsimusele, kas muudatus viiks töösuhete regulatsiooni tasakaalust välja, vastas Tavits, et sellele küsimusele vastamisel tuleb vaadata, kuidas Eesti soovis turvalise paindlikkuse ideed Eestis rakendada ja missugused olid seejuures sõlmitud kokkulepped. "Kuna töölepingu seaduse vastuvõtmise ja jõustumise üheks kokkuleppeks oli suurendada töötuskindlustuse saajate arvu ja hüvitise suurust, siis saab väita, et regulatsioon läheb tasakaalust välja."
Tavitsi sõnul sai Eesti küll paindlikumad töötingimused ja tööandja sai lihtsama võimaluse töölepingu ülesütlemiseks, kuid sellega kaasnevat lubatud täiendavat kaitset töötuskindlustushüvitise näol ei kehtestatud. "Paindlikkus küll saavutati, aga ilma kaasneva turvalisuseta," rääkis ta. Töötuskindlustushüvitise maksmine või kaotamine poolte kokkuleppel on Tavitsi sõnul riigi valikute küsimus. "Rahvusvaheliste normide kohaselt ei pea hüvitist maksma, kui inimene lahkub omal soovil töölt. Poolte kokkuleppe kohta ei ütle rahvusvahelised normid midagi," selgitas ta.
"Kui paigutada eelpool nimetatud hüvitis Eesti poolt rakendatud paindliku turvalisuse kontseptsiooni ning arvestades, missuguseid muudatusi tõi endaga kaasa töölepingu seaduse rakendumine, siis on nimetatud hüvitis põhjendatud. 1992. aasta töölepingu seaduse raames selle hüvitisel vajadust poleks olnud, kui poolte kokkuleppel töölepingu lõpetamise protseduur oli oluliselt detailsemalt lahti kirjutatud," selgitas Tavits.
Küsimusele, kas aastas kokku hoitav 20 miljonit eurot hüvitisi oleks proportsioonis kaduva hüvega, ei osanud Tavits vastata. "Siinkohal tuleb nõustuda tööandjate keskliidu seisukohaga, et pakutud muudatus vajab täiendavat analüüsi," ütles ta. "Kui nimetatud hüvitis aitab kaasa tõepoolest sellele, et töötaja huve kahjustamata saab lepingut lõpetada poolte kokkuleppel ning võimalik töökoha vahetuse aeg kompenseeritakse töötuskindlustushüvitisega, siis võib see kaasa aidata tööturu paindlikkusele," lausus Tavits. "Sellisel juhul oleks nimetatud hüvitis igal juhul vajalik."
Muus osas aga nõuab Tavitsi sõnul vastava hüvitise kehtestamata jätmine selle hüvitise mõjude analüüsi, mis hõlmaks lisaks mõjule reaalsest eelarvest lähtuvalt ka kaudset mõju tööjõuturule.
"Turvalise paindlikkuse moodustavad neli komponenti: paindlik tööturg, tänapäevased sotsiaalkaitse skeemid, aktiivne tööpoliitika, elukestev õpe. Nimetatud kontseptsioon on Euroopa Liidus olnud pikemat aega kandev poliitika tööjõuturu kujundamisel," selgitas Tavits.
See, kuidas konkreetne riik nimetatud aspekte rakendab, on Tavitsi sõnul riigi enda otsustada. "Turvalise paindlikkuse üksikuid elemente on eri riikides erinevalt kohaldatud," rääkis ta. "Samas tundub praegu nii olevat, et teoorias on turvaline paindlikkus küll hea, kuid praktikas ei taheta seda eriti rakendada, kuna see kipub olema liiga kulukas. Sama olukord näib olevat ka Eestis." Tavitsi sõnul näitas üks 2010. aastal tehtud uuring, et Eestis on rakendamist leidnud neist neljast komponendist ainult üks, nimelt paindlik tööturg.
"Töölepingu seaduse ettevalmistamisel toodi peamise argumendina esile turvalise paindlikkuse kontseptsioon ja selle rakendamise vajalikkus Eestis," ütles Tavits. Seaduse vastuvõtmisel lihtsustati töölepingu lõpetamist koondamisega ja vähendati koondamise korral hüvitisi. "Samas lubati täiendavat sotsiaalkaitset – töötuskindlustuse hüvitisi neile, kes on töölt lahkunud omal soovil või poolte kokkuleppel," selgitas Tavits. "Nimetatud hüvitises saavutati kokkulepe riigi, tööandjate ja ametiühingute vahel. Sellest tulenevalt saab öelda, et nimetatud hüvitis oli ja on üheks oluliseks tingimuseks, et uus töölepingu seadus niisugusel kujul saaks jõustuda."
Kui sellest töötuskindlustuse hüvitisest loobutakse, siis on Tavitsi sõnul võimalik väita, et Eesti on turvalise paindlikkuse põhimõttest veelgi kaugenenud. "Samas on see ka negatiivne signaal Eestist väljapoole, sest on võimalik väita, et turvalise paindlikkuse ideed kuritarvitades liberaliseeriti küll töötingimusi, kuid sellega kaasnev vajalik kaitse töötajatele jäeti tagamata," lisas ta.
Teine negatiivne signaal, mida Eesti rahvusvahelisele üldsusele edastatakse, seisneb Tavitsi sõnul selles, et töölepingu seaduse vastuvõtmisega muudeti individuaalsete töösuhete õiguslikku reguleerimist, kuid seda paraku töötajate kahjuks.
