Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta, et seadus lubab kohustatud isikul nõuda ka viivise vähendamist. Seoses viimatiöelduga on ka Kaubanduskoja liikmed korduvalt uurinud, kellel lasub tõendamiskoormis viivise vähendamise nõude korral. Vähendamise nõude põhjendatuse tõlgendamisel omab olulist rolli kohtupraktika. Allpool tulebki vaatluse alla viivise vähendamise küsimust käsitlev Riigikohtu lahend 3-2-1-87-10.

Faktilised asjaolud ja menetlus alamaastme kohtutes

Asjaolud olid vastavas kaasuses lühidalt järgmised. AS B esitas 2008. a juunis OÜ H vastu hagi, mille kohaselt nõudis nende vahel sõlmitud müügilepingu rikkumise tõttu leppetrahvi ja viivise tasumist. Nimelt oli AS B esitanud lepingu rikkumisest tulenevalt leppetrahvi nõude juba 2008. a veebruaris ning AS B nõudiski viivist tasumata leppetrahvilt. Viivisemääraks olid pooled kokku leppinud 0,15% tasumata leppetrahvist päevas. OÜ H leidis, et nii leppetrahv kui ka viivis on liiga suured ning neid tuleb vähendada. Maakohus leidis, et kuivõrd leppetrahvi suurus on arvutatud poolte vahel selgelt kokkulepitud reeglite alusel ning OÜ H pole suutnud piisavalt põhjendada viivise ebamõistlikkust ning see ei ületa põhivõlga, siis tuleb AS B hagi rahuldada. Maakohus mõistis 6. aprilli 2009. a otsusega OÜ H-lt AS B kasuks välja leppetrahvi summas 163 152 krooni ning viivise summas 101 807 krooni 68 senti ajavahemiku eest 15.02.2008-6.04.2009. Kuivõrd kohtuotsus jõustub hetkest, kui seda ei saa enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses, siis mõistis maakohus alates 7. aprillist 2009 (st pärast maakohtu otsuse tegemist) OÜ-le H viivise tasumise kohustuse 0,15% tasumata leppetrahvist päevas. Maakohtu otsus kaevati edasi ka ringkonnakohtusse, kuid viimane jättis maakohtu otsuse muutmata.

 

Vaidluse lahendamine Riigikohtus

Vaidlus jõudis lõpuks Riigikohtusse, kes tühistas maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt viivise väljamõistmise osas. Riigikohus tegi tühistatud osas ka uue otsuse. Riigikohus juhtis tähelepanu sellele, et väljamõistetav viivis ületas lõpuks siiski põhivõlga (leppetrahvi) antud juhul, kuivõrd viivise arvestamine jätkus ja see suurenes iga päev 0,15 % pärast maakohtu otsuse tegemist. Tuginedes oma varasemale praktikale (vt 3-2-1-66-05) selgitas Riigikohus, et võlausaldajal (AS B) tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhjendada, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (antud juhul kohaldati seaduses sätestatust kõrgemat viivise määra). Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu, st näitama, et tal tekkis leppetrahvist suurem kahju. Olukorras, kus eeltoodud asjaolud pole täheldatavad, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust viivist vähendada (vt ka Riigikohtu lahendit 3-2-1-24-11).
Riigikohus asuski lõpuks seisukohale, et kuna AS B ei esitanud tõendeid, et tal tekkis leppetrahvist suurem kahju, tuleb vähendada OÜ H-lt väljamõistetud viivist leppetrahvi suuruseni. Seega mõisteti OÜ-lt H lõpuks välja leppetrahv summas 163 152 krooni ja viivis samuti summas 163 152 krooni.
Viivise vähendamise nõude puhul peab kindlasti silmas pidama seda, et kohus ei saa seda teha omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt nt Riigikohtu lahendeid   3-2-1-24-11 ja 3-2-1-128-07).

Mart Kägu,

jurist,

poliitikakujundamise ja õigusosakond,

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda