Tähtaja leevendus oli tingitud COVID-19 eriolukorrast ning ilmselt püüdest kergendada ettevõtete koormust täitmaks regulatiivseid tähtaegu. Oodata võis raamatupidajate, finantsjuhtide ja juhatuste suuremat tähelepanu operatiivolukordade lahendamisele, nagu äri ja töökorralduse restruktureerimine, koondamised, teised prioriteedid.

Praegu saame vaadata tagasi, mida see õieti kaasa tõi. Kindlasti on igaühe kogemus erinev ja eriline ning ühest tõde ei ole. Aga siin siiski mõned mõtted.

Vähem stressi

Arvestusalal tegutsevad inimesed on täpsed ja austavad tähtaegu. Maksudeklaratsioonide ja aruannete esitamise tähtajad juhivad nende töögraafikuid ning tegevusi. Seega on aruande tähtaja nihutamine oktoobri lõppu olnud loomulikult kergendus – ei pea keset uut ja segast olukorda kiirustama, on vabadus mõelda, et aega on rohkem kui tavaliselt ning jaanitule ääres ei pea närviliselt sülearvutiga registrite ja infosüsteemide keskuses (RIK) „esita“-nuppe vajutama. Samuti saab suheldes audiitoritega, kes küsivad dokumente, andmeid ja arvamusi, leppida kokku hilisema aja pärast puhkust.

Samas on teada-tuntud fakt ka see, et iga tähtaeg tuleb ootamatult – ka 31. oktoober 2020. Sügis tähendab ettevõtetele eelarvestamise ja plaanide tegemise perioodi, nii et 2019. aasta aruanne saab olema sügisene lisakohustus, mida varem pole olnud. Seda muidugi neiul ettevõtetel, kes on jätnud esitamise sügisesse. Paljud ettevõtted on siiski suutnud kasutada ära suve ja paindlikumad töötunnid, et vana majandusaastaga seotu selja taha jätta ning pigem tegeleda tulevikuga. Kindlasti vähem stressi suveks... aga kuidas on sügisega?

Selle kiire asjaga on aega küll

Raamatupidamise aastaaruanne kajastab minevikku peegeldavat finantsinformatsiooni. Lisaks on Raamatupidamise Toimkond andnud välja täpsustavad juhised, kuidas aastaaruandes käsitleda COVID-19 eriolukorra mõju – korrigeerivate või mittekorrigeerivate bilansipäevajärgsete sündmustena. Mida pikem on aastaaruande koostamise periood (6 kuud vs. 10 kuud), seda pikemat perioodi peaks bilansipäevajärgsete sündmuste valguses käsitlema. See omakorda tähendab aruande koostajale ja audiitorile lisatööd ehk keskendumist minevikule.

Kui tegeleda minevikuga, siis jääb vähem aega tegeleda oleviku ja tulevikuga. Edasilükatud tähtaeg võimaldab just seda – võtta aega minevikuga tegelemiseks –, sest aega on, kui elame formaalsete tähtaegade järgi.

Aga kas ei peaks tegelema olevikuga ja lahendama minevikku puudutavad formaalsused võimalikult kiiresti, et need meid enam ei segaks?

Aegunud teave

Märksa tõsisem mõju aruande esitamise tähtaja edasilükkamisel on finantsinformatsiooni aegumisel. Ettevõtete finantsseisu hindavad regulaarselt laenuandjad, riik, tarnijad ja töötajad. Seda selleks, et hinnata krediidiriske ning tagada ärisuhte tervis.

Kui laenuandjad (pangad, liisinguettevõtted, muud finantseerijad) on juba sisse seadnud süsteemi, et saada kätte ettevõtte finantstervist peegeldav informatsioon, siis hiline aruandlustähtaeg jätab operatiivinformatsioonita need, kellele on kättesaadav vaid avalikult kättesaadav teave näiteks äriregistrist.

Juhul kui tarnijal või potentsiaalsel koostööpartneril ei ole ligipääsu värskele informatsioonile, võivad tehtavad krediidiotsused olla valed, tulusad tehingud võivad jääda tegemata või tehakse need aegunud andmete alusel, mis ei väljenda hetkeseisu. Või siis suurendab see tehingute sooritamiseks vajalikku administratiivset koormust mõlemale osapoolele.

Hetkel ei ole 31. detsembri 2018 seisu kajastavad raamatupidamise aastaaruande andmed enam midagi väärt, sest muutunud on nii olukord kui ka väljavaated ja ettevõtte praegune seis ei ole intuitiivselt aimatav. Ka eelduslikult edukas valdkonnas võib mõni ettevõte olla kaotanud oma konkurentsieelise ning ilma värske teabeta pole see teada ega aimatav.
Ka konkurendid hoitakse pimeduses. Isegi kui 2019. aasta aruanne on juba auditeeritud ja valmis, on ettevõtetel aega venitada selle esitamisega kuni 31. oktoobrini. Kui ühe ettevõtte raames võib seda äriliselt mõista, siis üldise äritervise seisukohalt ei ole see hea. Konkurendidki teevad omavahel koostööd ja sisuliselt jagatakse arusaama turutrendidest.

Kuna iga konkurent omab oma nišši ja konkurendid omavahel teavad neid ärilisi eripärasid, siis oleks hea jagada teavet, mis praegu vastavas äris töötab ja mis mitte. Tuleb tunnistada, et nagunii on 2019. aasta lõpu teave vana ja alates COVID-19 olukorra tekkest on ettevõtete seisukord paljudel juhtudel märkimisväärselt muutunud.

Milleks hoida tagasi aegunud teavet?

Tegelikult oleks saanud ka vanamoodi

Audiitoritega kõneldes tuleb välja, et paindlikum tööaeg ja raamatupidajate kohusetundlikkus ei ole pärssinud auditite läbiviimist ja paljude ettevõtete raamatupidamise aastaaruanded on valminud nii, nagu esialgu planeeritud. Seega ei ole lisategevused eriolukorra tõttu tekitanud olulisi tagasilööke. Küll aga on aru saadud, et kui seadusandja annab rohkem ajalist ruumi, ei pea kiirustama.

Kas see on hea või mitte nii hea, sõltub vaatevinklist. Enamus oleks saanud kenasti hakkama nagu varemgi. Samas võib küsida, kas tõesti ei ole ettevõtete kohta kättesaadav finantsinformatsioon üldisele majandusele oluline. Või on? Või peaks olema?

Arvestades RIK-is asjade ajamise lihtsust ning õigusaktidega võimaldatud lihtsustatud aruandlust väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, ei ole raamatupidamise aastaaruande koostamine ja esitamine ajamahukas tegevus ning aruande esitamise oleks võinud jätta nii, nagu see varem oli.

Veelgi enam, praeguses olukorras on ka kuus kuud vana informatsioon aegunud – hinnates kliendi, koostööpartneri või tööandja finantsvõimekust, vajab selle teabe tarbija midagi palju värskemat. Loodetavasti töötavad meie parimad ajud selle kallal, et leida lahendus, mis tagaks finantsinfo kiirema avaliku kättesaadavuse ettevõtete halduskoormust suurendamata, näiteks sidudes juba praegu deklareeritavad andmed avalikult kättesaadava andmebaasiga, et ärilised otsused oleksid teadlikult, adekvaatse teabe põhjal tehtud ning võimalikult läbipaistvad.