Ettevõtja võib oma ettevõtluses kasutatava sõidukiga seotud kulud maksuvabalt kanda olenemata sellest, kas ja millises summas on töötajale autoga seotud kulutuste limiit kehtestatud. Kui ettevõtja on kindel, et tööväliseid sõite ei tehta, ei ole kohustust sõitude kohta arvestust pidada, kuid vajaduse korral peab suutma auto kasutust kinnitada muude tõenditega. Kui tööandja autot kasutatakse vaid tema ettevõtluse huvides, siis töötaja poolt maksmisele kuuluva summa maksustamise küsimus langeb ära.

Limiitide kehtestamine ja üle limiidi tehtud kulude sissenõudmine viitab ilmselt sellele, et töötajad võivad kasutada sõiduautosid ka eratarbeks. Sõiduki tasuta või soodushinnaga kasutada andmine tööülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks on tulumaksuseaduse kohaselt maksustatav erisoodustusena ning käibemaksuseaduse kohaselt omatarbena.
Erisoodustuse hind määratakse vastavalt sõiduauto eraotstarbeks kasutamisele rahandusministri kehtestatud korras («Erisoodustuse hinna määramise kord» 13.01.2011.a määrus nr 2) peetava arvestuse alusel. Omatarbe maksustatav väärtus on tulumaksuseaduse § 48 lõike 8 alusel arvutatud erisoodustuse hind, mis juba sisaldab käibemaksu ning seetõttu tuleb suumma jagada 1,2-ga.

Sõiduauto (edaspidi – auto) omatarbe ning erisoodustuse maksustamisel on mitu valikuvarianti:

• Auto kasutamise kohta sõidupäevikut mitte pidada ja võtta omatarbe määramisel aluseks fikseeritud summa 256 eurot. Tegemist on summaga, mis juba sisaldab käibemaksu, st omatarbe maksustatav väärtus on 213,33 eurot (256 : 1,20) ja sellelt arvestatakse tasumisele kuuluv käibemaks: 213,33 x 20% = 42,67 eurot kuus sõiduauto kohta (hõlmab ka kütuse). Auto kohta nõuetekohast arvestust pidamata tuleb erisoodustuse maksustatavaks väärtuseks lugeda 256 eurot. Erisoodustuselt tasutava tulumaksu leidmiseks korrutatakse erisoodustuse maksustatav väärtus maksumääraga 21/79 ehk antud juhul 256 x 21/79 = 68,05 eurot. Sotsiaalmaksu suuruse arvutamiseks liidetakse erisoodustuse maksustatavale väärtusele arvutatud tulumaks ning saadud tulemus korrutatakse maksumääraga 33% ehk (256 + 68,05) x 0,33 = 106,94 eurot. Kui sõiduauto omatarve (213,33 euro) on maksustatud, ei tule käibemaksu täiendavalt maksta limiiti ületavalt osalt, mida töötaja hüvitab.
• Pidada sõidupäevikut, kust on näha auto kasutamine nii ettevõtluse kui ka eratarbeks:

✓ Kui autot kasutatakse osaliselt ettevõtlusega mitteseotud otstarbeks ja töötaja ei hüvita eraotstarbeks kasutatavat osa, määratakse erisoodustuse hind eelnevalt viidatud korra kohaselt peetava arvestuse alusel.

Nõuetekohase arvestuse puhul võetakse erisoodustuse hinna arvutamisel aluseks töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks sõidetud ühe kilomeetri kohta:

1) sõiduauto puhul vanusega üle viie aasta ja silindrite töömahuga kuni 2000 cm3 (kaasa arvatud) 0,20 eurot;

2) muudel juhtudel 0,30 eurot.
Omatarbe maksustatav väärtus on saadud erisoodustuse hind, millest on lahutatud selles sisalduv käibemaks.

✓ Kui töötaja hüvitab eratarbeks kasutatava osa, siis omatarvet ja erisoodustust pole, tegemist on ettevõtte poolt töötajale osutatava teenusega, millelt tuleb maksta käibemaks. Sel juhul on töötaja makstav nn hüvitis sõiduauto kasutamise eest käsitatav tasuna teenuse eest, mis sisaldab käibemaksu.

Enne 1. maid 2004 soetatud sõidukite maksustamisel tuleb arvestada käibemaksuseaduse § 46 lõikes 8 sisalduvat üleminekusätet.