Töötaja puhkusenõue tuleb rahuldada. Iga töötatud kalendriaasta eest on töötajal õigus saada põhipuhkust täies ulatuses. Põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul ning seadus ei keela sellega juba jaanuaris algust teha. Seda enam, et puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
Põhipuhkuse aja määrab küll tööandja, koostades jooksva aasta puhkuste ajakava ja tehes selle töötajatele teatavaks I kvartalis, kuid nii aasta alguses ei ole seda tavaliselt veel tehtud. Pealegi ütleb töölepingu seadus, et õigus nõuda põhipuhkust talle sobival ajal on naisel vahetult enne ja pärast rasedus-sünnituspuhkust (või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust). Ja nii ta teebki. Puhkust osadeks jagada võib ainult poolte kokkuleppel.
Mure, et töötaja kasutab puhkust aastajagu ette, on natuke liialdatud – põhipuhkuse õigust andva aja hulka arvatakse ka 140 päeva rasedus-sünnituspuhkust, mis peaks lõppema alles 7. juulil. Kui töötaja peaks töölt lahkuma enne ette ära puhatud 14 päeva välja teenimata, on tööandjal õigus lõpparve maksmisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest kinni pidada ilma töötaja nõusolekuta. Kui lõpparvet ei olegi, st töötaja lahkub lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal, siis esmalt tuleks teha talle ettepanek puhkusetasu osa vabatahtlikult tagasi maksta. Kui aga heaga ei saa, siis peaks tööandja pöörduma nõudega töövaidlusorganisse.
