Soome plaan vähendada järgmise aasta algusest äriühingute tulumaksu määra 24,5%-lt 20%-ni on leidnud kajastamist ka Eesti ajakirjanduses. Vähem on juttu olnud sellest, et plaaniga kaasneb ka äriühingute maksubaasi laiendamine (erinevate mahaarvamiste ja soodustuste vähendamine ning amortisatsioonireeglite ülevaatamine). Soome avalikkuses on juba praeguseks suurt kõlapinda leidnud plaanitavad muudatused sealsetes füüsilise isiku dividenditulu maksureeglites (erisused börsil noteeritud ja noteerimata väärtpaberitelt saadud dividendi maksustamisel), kirjutab Deloitte maksu- ja juriidilise nõustamise osakonna juht Mait Riikjärv uudiskirja Eestvedaja kevadnumbris.
Ülaltoodu on vaid väike kild ümbruskonnas toimuvast. Mis aga mujal toimub?
Kui võrrelda 2012. a alguse andmeid käesoleva aasta 1. jaanuariga, siis Deloitte jälgimise all olevast maailma 142 riigist 10 on aasta jooksul äriühingute tulumaksu nominaalset määra vähendanud. Nendest pooled võiksid ka meile huvi pakkuda: Rootsi (vähendas nominaalset maksumäära 26,3-%lt 22%-le), Suurbritannia (26%-lt 24%-le), Sloveenia (18%-lt 17%-le), Ukraina (21%-lt 19%-le) ning Jaapan (30%-lt 26%-le).
Täpsuse huvides olgu öeldud, et Suurbritannia maksuvähendus 26%-lt 24%-le toimus 2012. aasta 1. aprillil ning protsess jätkub - käesoleva aasta aprilli alguses vähendati maksumäära juba 23%-le ning järgmise aasta samal ajal peaks maksumäär vähenema 21% tasemele ning 2015. aasta aprillis peaks maksumäär olema juba 20%.
Maksumäära tõstjaid samal ajal oli kuus. Neist pooled asusid Euroopas, kusjuures kõik järgnevalt nimetatavad riigid olid sunnitud tegelema riigieelarve defitsiidi vähendamisega: riigi rahanduse korrastamisele sunnitud Kreeka (nominaalse maksumäära tõus 20%-lt 26-%le), laenuabi vajav Serbia (maksutõus 10%-lt 15%-le) ning samuti eelarvedefitsiiti jõuliselt vähendav Slovakkia (maksutõus 19%-lt 23%-le).
Eelnev näitab, et Euroopas tõstavad maksumäära reeglina vaid need riigid, kes maadlevad riigi rahanduse probleemidega. Maksumäära langetajate hulgas aga on mitmeid riike, kellel esineb võrreldes Eestiga niigi mitmeid mittemaksunduslikke eeliseid (turu suurus, elatustase, kvalifitseeritud tööjõu olemasolu jms). Kui siia juurde lisada ka asjaolu, et erinevate mahaarvamiste või maksuvabastuste tõttu kipub efektiivne maksumäär olema veelgi madalam kui nominaalsed Soome 20%, Rootsi 22% ja Suurbritannia 20%, siis Eesti 21% nendega konkureerida ei suuda. Rääkimata Läti ja Leedu 15% määradest. Tõsi, meie maksukohustus tekib vaid kasumi jaotamisel ning samuti on tulumaksuseadusesse kirjutatud maksumäära vähendamine 20%-le aastast 2015. Arvestades Eesti varasemat kogemust maksumääradega mängimise osas, ei saa ka selle 1% vähenduses enne kindel olla kui asi käes. Näiteks kui
uskuda varem tulumaksuseadusesse kirjapandut, peaks meil juba kolmandat aastat kehtima 18% tulumaksumäär.
Iga ettevõtja soovib varem või hiljem oma ettevõtmisest kasumit välja võtta ning seetõttu peaks ka jaotatud kasumi maksumäär olema konkurentsivõimeline. Eesti omanäolist tulumaksusüsteemi tuleks kindlasti säilitada, kuid selle konkurentsivõimelisust tuleks pidevalt ja kriitilise pilguga hinnata. Kui maksumäära oluline vähendamine üheaegselt nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele ei ole eelarvelistel põhjustel mõeldav, siis kindlasti ei tohiks olla tabuteemaks võimalik maksumäärade lahkulöömine. Taolisel juhul tasuksid äriühingud kasumi jaotamisel madalama määraga tulumaksu ning füüsilisest isikust dividendisaajate tasemel tuleks tasuda täiendavat tulumaksu selliselt, et kõik füüsilise isiku saadud tulud oleksid kokkuvõttes ühtlasel tasemel maksustatud. Peatselt saab näha, kas mõni 2015. aasta Riigikogu valimisteks valmistuv erakond sellel teemal värskete ja Eesti konkurentsivõimet tõstvate plaanidega välja tuleb.
