Majandusarvestuse arengu algetappidel oli raamatupidamine väga lihtne ja selge (millega ei taha ma muidugi väita, et tänapäeval on asi ülimalt keeruline, ei) ning siinkohal on rõõm tunnistada, et raamatupidamisarvestus kui meetod on olnud ja on kindlasti ka edaspidi pidevalt arenev.
Näiteks juba Vana-Egiptuses pidasid vaaraode vara arvestust preestrite õpetatud ametnikud arvepidamiseks kohandatud piitsale kinnitatud nööride abil - piitsanööril oli iga maksja kohta tema suuruse järgi oma nöörikene, kuhu võlasummade tekkimisel seoti sõlm. Võla tasumisel harutati sõlm lahti (või kustutati puutükilt märge, juhul kui arvestus oli peetud kriipsukeste vedamistega sellele puutükile).
Hiljem kasutati arvepidamiseks juba kivist ja marmorist tahvleid.
Nüüd aga paar nime, mis oleksid Sul tarvilikud teada :
Vana-Kreeka teadlane Aristoteles, majandusteooria vanaisa, kes süstematiseeris majandusteadusi ning pööras tähelepanu erinevatele majandusprotsessidele ning nende kirjeldamisele.
Luca Paccioli - matemaatikust frantsiskaani munk, kes aastal 1494 koostas teooriaõpiku „Traktaat kontodest ja kirjenditest“, kus ta süstematiseeris seni kasutusel olnud tehingute ülesmärkimise viise. Sellega oli sündinud esimene kahekordse kirjendamise õpperaamat, mis kaotas järk-järgult juhuslikkuse ja erinevuse arvepidajate seas.
Viimaste aastasadade jooksul on kasutusel olnud mitmekümneid eriilmelisi raamatupidamise süsteeme. Tänapäeva majandusteoreetikud soovitavad raamatupidajal teadlik olla neljast aegade jooksul väljatöötatud levinumaist raamatupidamise põhisüsteemist – itaalia, saksa, prantsuse-inglise ja ameerika süsteemist.
Piret Linnasmägi.
aktiva.ee
