IAS 16 Materiaalne põhivara (IAS 16 Property, Plant and Equipment)
Materiaalse põhivara üht osa – depretsiatsiooniarvestust – kajastati juba 1976. aastal vastu võetud standardis IAS 4 Depreciation Accounting. Kui 1982. aastal võeti vastu juba täielikult uus ka praegu kehtiva numeratsiooniga standard IAS 16 Accounting for Property, Plant and Equipment, siis jäi kuni 1999. aastani paralleelselt kehtima kaks selle valdkonna standardit: depretsiatsiooniteema oli samal ajal standardites IAS 4 ja IAS 16. Standardisse IAS 16 on tehtud muudatusi aastatel 1993, 1998 ja 2003. 1993. aastal lühendati standardi nimetust ja sellest ajast kehtib praegune nimetus.
Standardi IAS 16 eesmärgiks on kirjeldada materiaalse põhivara arvestuspõhimõtteid niivõrd, kuivõrd teised standardid nõuavad või lubavad teistsuguseid lähenemisi. Näiteks IFRS 5 kehtib sellise materiaalse põhivara kohta, mis on klassifitseeritud müügiootel olevaks.
Materiaalne põhivara kajastatakse algselt soetusmaksumuses. Edasises arvestuses kajastatakse materiaalset põhivara kas soetusmaksumuses, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum ja akumuleeritud väärtusvähendid, või ümberhinnatud väärtuses, millest on lahutatud akumuleeritud kulum ja akumuleeritud väärtusvähendid. Ümberhinnatud summaks on reaalväärtus (fair value) ümberhindamispäeva seisuga. Sellist valikut rakendatakse jätkuvalt materiaalse põhivara kogu klassile. Tekkinud üleshindlust kajastatakse omakapitali ümberhindlusreservina nii kaua, kuni tekib vastupidine olukord ja varasem üleshindlus kaob. Igasugune allahindlus kajastatakse kohe kasumiaruandes.
Depretsiatsiooni arvestamisel tuleb varaobjekti soetusmaksumus, millest on lahutatud lõppmaksumus, süstemaatiliselt jaotada varaobjekti kasutusajale. Depretsiatsiooniarvestust võib pidada ka komponendipõhiselt, s.t. põhivahendi iga olulist osa depretsieeritakse eraldi. Meetoditest aktsepteerib standard lineaarset, alaneva jäägi ja tegevusmahul põhinevaid meetodeid.
Varaobjektide väärtuse testimine toimub IAS 36 alusel. Tulum või kadum materiaalse põhivaraobjekti kajastamise lõpetamisel määratletakse jääkmaksumuse ja laekuva rahasumma vahena.
Standardi IAS 16 kohta tõlgendused puuduvad.
IAS 17 Rendiarvestus (IAS 17 Leases)
Standardi eelkäijaks oli 1982. aastal vastu võetud IAS 17 Accounting for Leases. Standardit muudeti 1997. ja 2003. aastal ning praeguse nimetuse sai see 1997. aastal.
Standardi IAS 17 eesmärgiks on kirjeldada rentnikele (rendilevõtjatele) ja rendileandjatele arvestuspõhimõtteid ja avalikustamisnõudeid.
Rendileping klassifitseeritakse kas kapitaal- või kasutusrentimiseks lepingu sõlmimisel. Kapitaliseeritav on selline leping, mille kohaselt kõik olulised riskid ja hüvised kanduvad üle rentnikule. Kõik ülejäänud lepingud on kasutusrendilepingud.
Rentnikupoolne arvestus. Rendilepingu sõlmimisel kajastatakse kapitaalrentimine varaobjektina ja kohustisena rentniku bilansis vähimana renditud varaobjekti reaalväärtusest ja minimaalsete rendimaksete nüüdisväärtusest. Kõik otsesed kulutused, mis katab rentnik, kajastatakse varaobjekti maksumuses. Minimaalsed rendimaksed jagunevad kohustiseks ja intressiks. Intressid arvutatakse konstantse intressimäära alusel olemasoleva kohustise põhjal. Renditud varaobjektilt arvutatakse depretsiatsiooni vastavalt rahvusvahelisele standardile IAS 16. Kasutusrendimaksed kajastatakse kuluna lineaarselt kogu rendilepingu jooksul.
Rendileandja arvestus. Rendilepingu sõlmimisel kajastatakse kapitaalrentimine debitoorse võlana summas, mis on võrdne rendilepingu netoinvesteeringuga. Netoinvesteering leitakse minimaalsete rendimaksete nüüdisväärtuse ja garanteerimata lõpetamismaksumuse summana. Kõik otsesed kulutused, mis katab rendileandja (v.a tootjad ja vahendajad), lülitatakse debitoorse võla koosseisu. Netoinvesteeringu jäägi alusel kajastab rendileandja finantstulu (intressitulu), kasutades konstantset intressimäära. Tootjad ja vahendajad kajastavad müügist teenitava kasumi või kahjumi kooskõlas tavamüügiga. Kasutusrendi tulu kajastatakse lineaarselt rendituluna kogu rendilepingu jooksul.
IAS 17 määratleb ka müük-tagasirentimise alused, mis sõltuvad sellest, kas rendileping on klassifitseeritud kapitaal- või kasutusrentimiseks.
Standardi IAS 17 kohta on avaldatud tõlgendused SIC 15 Operating Leases – Incentives, SIC 27 Evaluating the Substance of Transactions Involving the Legal Form of a Lease ja IFRIC 4 Determining Whether an Arrangement Contains a Lease.
IAS 18 Tulu (IAS 18 Revenues)
Standardi eelkäijaks oli 1982. aastal vastu võetud IAS 18 Revenue Recognition, mida muudeti 1993. aastal ja uueks nimetuseks sai praegugi kehtiv IAS 18 Revenues.
Standardi IAS 18 eesmärgiks on kirjeldada tulu arvestust. IAS 18 kirjeldab tulu, mis tekib:
- kaupade müügist;
- teenuste osutamisest;
- majandusüksuse varaobjektide kasutada andmisest, teenides intresse, kasutustasusid (rojalteid) ja dividende.
Tulu mõõdetakse reaalväärtuses, võttes aluseks laekunud (või laekuva) raha. Juhul kui raha laekumine oluliselt (või laekuva) hilineb ja intresse ei arvestata (või intressimäär on turuintressimäärast madalam), määratletakse reaalväärtus tulevase laekumise diskonteerimise abil. Juhul kui toimub erilaadsete kaupade ja teenuste vahetus (bartertehing), loetakse tuluks saadud kaupade/teenuste reaalväärtust või kui viimast ei saa usaldusväärselt mõõta, siis üleantud kaupade või osutatud teenuste reaalväärtust.
Tulu kaupade müügist kajastatakse siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
a) ostjale on üle läinud kõik kauba omandiõigusega kaasnevad olulised riskid ja hüved;
b) müüjal puudub jätkuv haldusvastutus, mis tavaliselt seondub omandiõigusega, ning puudub tegelik valitsev mõjuvõim müüdud kauba üle;
c) tulusummat on võimalik usaldusväärselt mõõta;
d) on tõenäoline, et müüja saab tehingust tulenevalt majanduslikku kasu;
e) tehingust tulenevaid juba tehtud või veel tehtavaid kulutusi on võimalik usaldusväärselt mõõta.
Juhul kui lõpptulemust ei saa usaldusväärselt mõõta, kajastatakse tulu ainult selles ulatuses, milles on kajastatud kulud. Intressitulu kajastatakse intressimeetodi alusel. Rojaltid kajastatakse tekkepõhiselt oluliste lepete kohaselt. Dividenditulu kajastatakse siis, kui aktsionäri õigus dividendi saada on jõustunud.
Standardi IAS 18 kohta on tõlgendus SIC 31 Revenue – Barter Transactions Involving Advertising Services.
IAS 19 Hüvitised töötajatele (IAS 19 Employee Benefits)
Standardi eelkäijaks oli 1983. aastal vastu võetud IAS 19 Accounting for Retirement Benefits in the Financial Statements of Employers, mida muudeti 1993. aastal, kusjuures lühendati ka nimetust (IAS 19 Retirement Benefit Costs). Standardit muudeti veel 2002. ja 2004. aastal. Praeguse nimetuse sai standard 2002. aastal.
Standardi IAS 19 eesmärgiks on kirjeldada töötajatele antavate hüvitiste arvestust ja avalikustamist (v.a IFRS 2 Aktsiapõhised maksed toodud hüvitised). IAS 19 ei käsitle ka hüvitisplaane (viimaseid käsitleb IAS 26 Pensionihüvitisplaanide arvestus ja aruandlus).
Hüvitised töötajatele on:
- lühiajalised (st 12 kuu jooksul tehtavad) hüvitised – sh palgad, preemiad, puhkusetasud, haigusrahad;
- töötamisjärgsed hüvitised, mis tuleb töötajale pärast töölt lahkumist välja maksta (sh pensionid, elukindlustus, tervishoiuteenused);
- muud pikaajalised hüvitised, nagu näiteks lahkumishüvitis pärast pikaajalist töötamist ja muud hüvitised, mis ei kuulu väljamaksmisele järgneva 12 kuu jooksul;
- töösuhte lõpetamishüvitised, mis tuleb töötajale töölt lahkumisel välja maksta.
Lühiajalised hüvitised kajastatakse kuluna sellel perioodil, mil töötaja tööandja juures töötas. Pikaajalised hüvitised klassifitseeritakse kas kindlaksmääratud sissemaksetega või kindlaksmääratud hüvitistega plaanideks.
Standardi IAS 19 kohta tõlgendused puuduvad.
IAS 20 Valitsuselt saadud sihtfinantseeringute arvestus ja valitsusepoolse abi avalikustamine (IAS 20 Accounting for Government Grants and Disclosure of Governmental Assistance)
Standard IAS 20 Accounting for Government Grants and Disclosure of Governmental Assistance võeti esimest korda vastu 1983. aastal ja seda muudeti 1994. aastal.
Standardi IAS 20 eesmärgiks on kirjeldada sihtfinantseeringute arvestust ja valitsusepoolse abi avalikustamist.
Sihtfinantseerimist ei kajastata enne, kui on piisavalt kindel, et majandusüksus vastab sihtfinantseerimise eeldustingimustele ja sihtfinantseerimine leiab aset. Sihtfinantseerimist kajastatakse süstemaatiliselt tuluna nendel perioodidel, mis on vajalikud tulu sidumiseks kulutustega, mille kompenseerimiseks sihtfinantseerimine on ette nähtud. Sihtfinantseerimist ei kajastata otse omakapitalis.
Standardi IAS 20 kohta on tõlgendus SIC 10 Governmental Assistance – No Specific Relation to Operating Activities.
IAS 21 Valuutakursside muutuste mõju (IAS 21 The Effects of Changes in Foreign Exchange Rates)
Standard IAS 21 Accounting for the Effects of Changes in Foreign Exchange Rates võeti vastu 1983. aastal ja seda on muudetud aastatel 1993 ja 2003.
Standardi eesmärgiks on kirjeldada, kuidas kajastada majandusüksuse valuuta- ja välistehinguid ning valuutakursside muutumise mõjus.
Standardit IAS 21 rakendatakse:
- välisvaluutatehingute ja -saldode arvestamisel, välja arvatud nende tuletistehingute ja saldode suhtes, mis kuuluvad standardi IAS 39 Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine rakendusalasse;
- nende välismaiste äriüksuste finantstulemuste ja seisundi ümberarvestamisel, mis on kaasatud ettevõtte finantsaruannetesse kas konsolideerimise teel, proportsionaalse konsolideerimise teel või kapitaliosaluse meetodil;
- majandusüksuse finantstulemuste ja -seisundi ümberarvestamisel esitusvaluutasse.
Välisvaluutatehing on standardi kohaselt tehing, mis on fikseeritud välisvaluutas või nõuab tasumist välisvaluutas, sealhulgas tehingud, mis tulenevad sellest, kas majandusüksus:
a) ostab või müüb kaupu või teenuseid, mille hind on fikseeritud välisvaluutas;
b) võtab või annab laenu, kui tasumisele kuuluvad või saadavad summad on fikseeritud välisvaluutas; või
c) muul viisil omandab või võõrandab varaobjekte või võtab või arveldab kohustisi, mis on fikseeritud välisvaluutas.
Välisvaluutatehingu esmasel kajastamisel arvestusvaluutas arvestatakse välisvaluuta summa ümber arvestusvaluutaks, kasutades arvestusvaluuta ja välisvaluuta vahelist tehingupäevakurssi.
Tehingupäevaks loetakse standardi kohaselt kuupäeva, mil tehingut saab esmakordselt kajastada vastavalt rahvusvahelistele finantsaruandlusstandarditele. Praktilistel põhjustel kasutatakse tihti kurssi, mis on ligikaudu võrdne tehingupäeva tegeliku kursiga – näiteks võib kõigi nädala või kuu jooksul samas valuutas teostatud tehingute suhtes kasutada selle perioodi keskmist kurssi. Samas juhul, kui valuutakursid oluliselt kõiguvad, ei ole perioodi keskmise kursi kasutamine aktsepteeritav välisvaluutas.
Igal bilansipäeval tuleb:
- välisvaluutas fikseeritud monetaarsed varaobjektid ja kohustised arvestada ümber, kasutades sulgemiskurssi;
- soetusmaksumuses kajastatavad, välisvaluutas fikseeritud mittemonetaarsed varaobjektid ja kohustised arvestada ümber, kasutades tehingupäevakurssi;
- reaalväärtuses kajastatavad, välisvaluutas fikseeritud mittemonetaarsed varaobjektid ja kohustised arvestada ümber, kasutades reaalväärtuse määramise kuupäeva valuutakurssi.
Standardi IAS 21 kohta on tõlgendus SIC 7 Introduction to the Euro.
IAS 23 Laenuvõtukulutused (IAS 23 Borrowing Costs)
Standardi eelkäijaks oli 1984. aastal vastu võetud standard IAS 23 Capitalisation of Borrowing Costs. Standardit muudeti 1993. aastal, mil standard sai ka praeguse nimetuse IAS 23 Borrowing Costs.
Standardi eesmärgiks on kirjeldada laenuvõtukulutuste arvestust. Laenuvõtukulutused on intressikulu(tuse)d ja muud analoogilised kulutused, mis on seotud raha laenuksvõtuga.
Standardis säilinud põhivariandi kohaselt kajastatakse laenuvõtukulutusi kuluna momendil, mil need tekivad. Alternatiivvariandina võib laenuvõtukulutusi kapitaliseerida ühe osana varaobjekti soetusmaksumusest juhul, kui need on otseselt seotud selle varaobjekti soetamise, ehitamise või tootmisega.
Kapitaliseerimine toimub juhul, kui:
a) varaobjektiga seotud kulutused on tekkinud;
b) laenuvõtukulutused on tekkinud ja
c) tegevus, mis on seotud varaobjekti kasutuse või müügiga, leiab aset tulevikus.
Standardi IAS 23 kohta tõlgendused puuduvad.
IAS 24 Seotud osapooli käsitleva info avalikustamine (IAS 24 Related Party Disclosures)
Standard IAS 24 Related Party Disclosures võeti vastu 1984. ja seda muudeti 2003. aastal.
Standardi eesmärgiks on anda juhiseid seotud osapooli käsitleva info avalikustamise kohta seoses võimalusega, et majandusüksuse finantsseisund ja kasum või kahjum võib olla mõjutatud seotud osapoolte olemasolust ja tehingutest nendega.
Osapool loetakse majandusüksusega seotuks juhul kui:
a) osapool kas otseselt või kaudselt omab valitsevat mõjuvõimu majandusüksuse üle, on majandusüksuse valitseva mõju all või on koos majandusüksusega ühise valitseva mõjuvõimu all; osapoolel on oluline osalus majandusüksuses, mis tagab olulise mõjuvõimu majandusüksuse üle; või osapool osaleb ühise mõjuvõimu teostamises majandusüksuse üle;
b) osapool on majandusüksuse sidusettevõte;
c) osapool on ühisettevõte, milles majandusüksus on ühisettevõtjaks;
d) osapool on majandusüksuse või selle emaettevõtte juhtkonna üks võtmeisikuid;
e) osapool on punktide (a) või (d) alla klassifitseeruva üksikisiku lähedane sugulane või pereliige;
f) osapool on majandusüksus, mis on punktide (d) või (e) alla klassifitseeruva üksikisiku valitseva või olulise mõju all; kui mainitud üksikisik osaleb ühise valitseva mõjuvõimu teostamises osapoole-majandusüksuse üle või omab olulist hääleõigust osapooles-majandusüksuses;
g) osapoolel on töösuhte lõppemisjärgne hüvitiste plaan majandusüksuse töötajate või viimasega seotud osapool(t)e kasuks.
Seotud osapoolte vaheline tehing on standardi kohaselt ressursside, teenuste või kohustuste üleandmine seotud osapoolte vahel, sõltumata sellest, kas see toimub tasu eest või tasuta.
Standardi IAS 24 kohta tõlgendused puuduvad.
IAS 26 Pensionihüvitisplaanide arvestus ja aruandlus (IAS 26 Accounting and Reporting by Retirement Benefit Plans)
Standard IAS 26 Accounting and Reporting by Retirement Benefit Plans võeti vastu 1987. aastal.
Standardit rakendatakse juhul, kui on olemas pensionihüvitisplaanid. Pensionihüvitisplaanid on standardi kohaselt kokkulepped, millega majandusüksus annab oma töötajatele töösuhte lõppemisel või pärast seda hüvitisi (iga-aastase sissetuleku või ühekordse summana). Mainitud hüvitisi või nende jaoks tehtavaid tööandja sissemakseid peab olema võimalik pensionilemineku eelselt dokumentaalselt või majandusüksuse senise praktika kohaselt kindlaks määrata või hinnata.
Eristatakse kindlaksmääratud sissemaksetega pensionihüvitisplaane ja kindlaksmääratud pensionihüvitistega plaane, millest kummalgi on oma iseloomulikud tunnused. Võib esineda ka plaane, millel on mõlema liigi tunnused. Selliseid hübriidplaane käsitatakse standardi IAS 26 rakendamisel kindlaksmääratud hüvitistega plaanidena.
Standardi IAS 26 kohta tõlgendused puuduvad.
IAS 27 Konsolideeritud ja konsolideerimata finantsaruanded (IAS 27 Consolidated and Separate Financial Statements)
Standardi eelkäijaks oli 1976. aastal vastu võetud standard IAS 3 Consolidated Financial Statements. 1989. aastal võeti vastu uus, praegu kehtiva numeratsiooniga standard IAS 27 Consolidated Financial Statements and Investments in Subsidiaries. Lisaks konsolideeritud aruannetele lisati standardisse tütarettevõtetesse tehtavaid investeeringuid käsitlev osa. 2003. aastal muudeti standardit veel kord, standardi nimetuseks sai IAS 27 Consolidated and Separate Financial Statements.
Standardi eesmärgiks on anda juhiseid konsolideeritud aruannete koostamiseks.
Konsolideeritud finantsaruannete koostamisel kasutatavad emaettevõtte ja tütarettevõtete finantsaruanded peavad olema koostatud sama aruandekuupäeva seisuga. Konsolideeritud bilansis kajastatakse vähemusosalus omakapitali koosseisus, eraldi emaettevõtte omanikele kuuluvast omakapitalist. Vähemusosalus esitatakse eraldi ka kontserni kasumist või kahjumist.
Emaettevõte ei pea esitama konsolideeritud finantsaruandeid siis ja ainult siis, kui on korraga täidetud kõik järgmised tingimused:
a) emaettevõte ise on 100%-lise osalusega tütarettevõte või väiksema osalusega tütarettevõte ning emaettevõtte teisi omanikke, sealhulgas hääleõiguseta omanikke, on teavitatud ning neil ei ole vastuväiteid sellele, et emaettevõte ei esita konsolideeritud finantsaruandeid;
b) emaettevõtte võla- või omakapitaliinstrumendid ei ole avalikult kaubeldavad (sise- või välismaisel väärtpaberibörsil või järelturul, sealhulgas kohalikel ja piirkondlikel turgudel);
c) emaettevõte ei ole esitanud või pole hetkel esitamas oma finantsaruandeid väärtpaberikomisjonile või mõnele muule järelevalvet teostavale organisatsioonile eesmärgiga emiteerida vabaturule ükskõik millist liiki (finants)instrumente;
d) kontserni emaettevõte või vaadeldavast emaettevõttest kontsernis kõrgemal seisev vahepealne emaettevõte koostab avalikult kättesaadavad konsolideeritud finantsaruanded kooskõlas rahvusvaheliste finantsaruandlusstandarditega.
Tütarettevõtet ei konsolideerita juhul, kui on andmeid, et
a) valitsev mõjuvõim on kavandatud ajutisena, kuna tütarettevõte omandati ja seda hoitakse üksnes võõrandamise eesmärgil 12 kuu jooksul omandamisest ja b) juhtkond tegeleb aktiivselt ostja otsimisega. Investeeringud sellistesse tütarettevõtetesse liigitatakse kauplemiseesmärgil hoitavateks investeeringuteks ja arvestatakse vastavalt standardile IAS 39 Finantsinstrumendid: Kajastamine ja mõõtmine.
Standardit rakendatakse ka tütarettevõtetesse, ühise valitseva mõjuvõimu all olevatesse majandusüksustesse ja sidusettevõtetesse tehtud investeeringute arvestamisel, kui majandusüksus on otsustanud esitada või kohaliku normatiivaktide järgi on kohustatud esitama konsolideerimata finantsaruandeid.
Konsolideerimata finantsaruannete koostamisel arvestatakse investeeringuid tütarettevõtetesse, ühise mõjuvõimu all olevatesse majandusüksustesse ja sidusettevõtetesse kas: a) soetusmaksumuses või b) vastavalt standardile IAS 39. Kehtib põhimõte, et ühesugust arvestusmeetodit rakendatakse investeeringute kõigi kategooriate puhul.
Standardi IAS 27 kohta on tõlgendus SIC 12 Consolidation – Special Purpose Entities.
IAS 28 Investeeringud sidusettevõtetesse (IAS 28 Investments in Associates)
Standardi eelkäijaks oli 1989. aastal vastu võetud standard IAS 28 Accounting for Investments in Associates, mida on muudetud 2000. ja 2003. aastal. Praeguse nimetuse sai standard 2003. aastal.
Standardi eesmärgiks on kirjeldada investeeringute arvestust sidusettevõtetesse.
Sidusettevõte on standardi IAS 28 kohaselt majandusüksus, mille üle investoril on oluline mõju ning mis ei ole tütarettevõte ega osalus ühisettevõttes. Kui investorile kuulub otseselt või kaudselt (näiteks tütarettevõtete kaudu) vähemalt 20% hääleõigusest investeerimisobjektis, siis eeldatakse, et investoril on oluline mõju, välja arvatud juhul, kui on võimalik selgelt esile tuua, et see nii ei ole. Ning vastupidi, kui investorile kuulub otseselt või kaudselt (näiteks tütarettevõtete kaudu) vähem kui 20% hääleõigusest investeerimisobjektis, siis eeldatakse, et investoril ei ole olulist mõju, välja arvatud juhul, kui on võimalik selgelt esile tuua, et oluline mõju eksisteerib.
Investori olulise mõju olemasolu tõendiks on tavaliselt üks või mitu järgmistest asjaoludest:
- esindatus investeerimisobjekti juhatuses või samaväärses juhtorganis;
- osalemine tegevuspoliitika kujundamisel, sh osalemine dividende ja muid kasumijaotust käsitlevate otsuste langetamisel;
- olulised tehingud investori ja investeerimisobjekti vahel;
- ühised juhtivtöötajad;
- investori varustamine olulise tehnilise teabega.
Sidusettevõttesse tehtud investeeringut arvestatakse kapitaliosaluse meetodil.
Standardi IAS 28 kohta tõlgendused1 puuduvad.
