IAS 37 Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslik vara (IAS 37 Provisions, Contingent Liabilities and Contingent Assets)

See standard käsitleb kõigi eraldiste, tingimuslike kohustiste ja tingimuslike varaobjektide arvestust ja avalikustamist, v.a need, mis

• tulenevad reaalväärtuses kajastatavatest finantsinstrumentidest;
• kindlustusasutustes tulenevad kindlustuspoliisiomanikega sõlmitud lepingutest;
• on reguleeritud teiste standarditega.

Standardi eelkäijaks oli 1978. aastal vastu võetud rahvusvaheline standard IAS 10 Contingencies and Events Occuring after Balance Sheet Date. Viimase baasil tekkisid kaks uut standardit: 1998. aastal välja antud standard IAS 37 Provisions, Contingent Liabilities and Contingent Assets ja 1999. aastal  väljaantud standard IAS 10 Events after the Balance Sheet Date. Standardi IAS 37 eesmärk on tagada kõigi eraldiste, tingimuslike kohustiste ja tingimuslike varaobjektide arvestamine ja avalikustamine. Eraldistena käsitletakse seejuures kohustisi, mille ajastus või summa ei ole kindel. Standardis on toodud eraldise kajastamise tingimused, mis kõik peavad olema täidetud:

• majandusüksusel on minevikusündmusest tulenev eksisteeriv juriidiline või tõlgenduslik (järelduslik) kohustus;
• on tõenäoline, et selle kohustuse täitmisega kaasneb majanduslikku kasu sisaldavate ressursside vähenemine;
• kohustuse summa on usaldusväärselt hinnatav.

Standardis on märgitud, et kohustuse summat pole võimalik usaldusväärselt hinnata ainult väga harvadel juhtudel. Tingimuslik kohustis on standardi kohaselt

• võimalik kohustus, mis tuleneb minevikusündmustest ning mille olemasolu kinnitab ainult ühe või mitme sellise ebakindla tulevikusündmuse, mis pole täielikult majandusüksuse valitseva mõjuvõimu all, toimumine või mittetoimumine; või
• minevikusündmustest tulenev nüüdiskohustus, mida ei kajastata finantsaruannetes põhjusel, et pole tõenäoline, et selle kohustuse klaarimiseks on vaja väljastada majanduslikke hüviseid hõlmavaid ressursse või kohustuse suurust pole võimalik piisava usaldusväärsusega mõõta.

Tingimuslikke kohustisi bilansis ei kajastata, kuid need tuleb avalikustada (v.a juhul, kui majanduslikku kasu toovate ressursside vähenemise võimalus on äärmiselt vähetõenäoline).
Tingimuslik varaobjekt on standardi IAS 37 kohaselt võimalik varaobjekt, mis tuleneb minevikusündmustest ning mille olemasolu kinnitab ainult ühe või mitme sellise ebakindla tulevikusündmuse, mis pole majandusüksuse täieliku valitseva mõju all (nt majandusüksuse esitatud nõue kohtuprotsessis, mille tulemus on ebaselge), toimumine või mittetoimumine. Tingimuslikke varaobjekte bilansis ei kajastata ning need avalikustatakse vaid juhul, kui majandusliku kasu suurenemine on tõenäoline.

Standardiga IAS 37 on seotud tõlgendused IFRIC 1 Changes in Existing Decomissioning Restoration and Similar Liabilities; IFRIC 5 Rights to Interests arising from Decommissioning, Restoration and Environmental Rehabilation Funds; IFRIC 6 Liabilities arising from Participating in a Specific Market – Waste Electrical and Electronic Equipment.

IAS 38 Immateriaalne vara (IAS 38 Intangible Assets)

See standard käsitleb immateriaalse vara arvestust. Standardi eelkäijaks oli 1978. aastal vastu võetud standard IAS 9 Accounting for Research and Development Activities. Standardit muudeti 1993. aastal ning see sai ka uue nimetuse IAS 9 Research and Development Costs. Standardi IAS 9 asendas 1998. aastal väljaantud standard IAS 38 Intangible Assets, mida on muudetud 2004. aastal.

Immateriaalne varaobjekt on defineeritud kui identifitseeritav mitterahaline varaobjekt, millel puudub füüsiline substants.

Objekti kajastamiseks immateriaalse varaobjektina peavad olema täidetud kõik järgmised tingimused:

• objekt vastab immateriaalse varaobjekti definitsioonile (st on identifitseeritav ja majandusüksuse valitseva mõjuvõimu all);
• on tõenäoline, et varaobjektiga toob tulevikus majanduslikku kasu;
• varaobjekti soetusmaksumust saab usaldusväärselt mõõta.

Immateriaalne varaobjekt kajastatakse esialgselt (esmakordselt) soetusmaksumuses.

Sisemiselt tekitatud firmaväärtust (goodwilli), brände, kliendinimistuid jms varaobjektidena ei kajastata. Teadustegevuse kulutusi kajastatakse kuludena. Immateriaalse varaobjektiga seotud väljaminekuid, mis on varem kajastatud kulu(de)na, ei lülitata hiljem immateriaalse varaobjekti soetusmaksumusse.

Immateriaalse varaobjekti edasisel kajastamisel tuleb rakendada kas soetusmaksumuse mudelit (cost model) või ümberhindlusmudelit (revaluation model). Soetusmaksumuse mudeli kasutamisel kajastatakse immateriaalne varaobjekt soetusmaksumuses, millest on lahutatud akumuleeritud amortisatsioon ja väärtuse akumuleeritud langus. Ümberhindlusmudeli kasutamisel kajastatakse immateriaalne varaobjekt ümberhinnatud väärtuses, milleks on varaobjekti reaalväärtus ümberhindluskuupäeval, millest on lahutatud ümberhindlusjärgne akumuleeritud amortisatsioon ja ümberhindlusjärgne väärtuse akumuleeritud langus. Kuna ümberhinnatud väärtus leitakse turuhindadel põhineva reaalväärtuse kaudu, siis ümberhindlusmudelit saab kasutada ainult siis, kui eksisteerib aktiivne turg. Ümberhindlus peab toimuma sellise sagedusega, et varaobjekti jääkmaksumus ei erineks oluliselt tema reaalväärtusest. Juhul kui ümberhindamisel varaobjekti jääkmaksumus suureneb, tuleb suurenemise summas krediteerida omakapitalikontot Ümberhindlusreserv. Kui eelnevalt oli toimunud allahindlus, tuleb järgnenud suurenemine kajastada kõigepealt kasumiaruandes (niikaua, kuni varasema allahindluse mõju on elimineeritud). Juhul kui ümberhindamisel varaobjekti jääkmaksumus väheneb, tuleb vähenemise summa kajastada kasumiaruandes. Kui eelnevalt oli toimunud üleshindlus, tuleb kõigepealt vähendada ümberhindlusreservi (niikaua, kuni varasema üleshindluse mõju on elimineeritud).

Majandusüksus peab kindlaks määrama, kas immateriaalse varaobjekti kasutusaeg on piiratud või piiramatu. Kasutusaeg loetakse piiramatuks, kui selle aja, mille jooksul varaobjekt toob raha sisse, lõppu pole näha. Piiratud kasutusajaga varaobjekti soetusmaksumust amortiseeritakse süstemaatiliselt kogu kasutusaja jooksul. Piiramatu kasutusajaga varaobjektide puhul amortisatsiooni arvestust ei toimu. Sellisel juhul tuleb vähemalt üks kord aastas läbi viia väärtuse languse test, mille käigus võrreldakse kaetavat väärtust varaobjekti jääkmaksumusega.

Väärtuse langus kajastatakse vastavalt standardile IAS 36.

Standardiga IAS 38 on seotud tõlgendus SIC 32 Intangible Assets – Web Site Costs;  IFRIC 3 Emission Rights.

IAS 40 Kinnisvarainvesteeringud (IAS 40 Investment Property) – rahvusvaheline standard, mis käsitleb kinnisvarainvesteeringute arvestust ja aruandlust. Standardi kaudseks eelkäijaks oli 1986. aastal vastuvõetud standard IAS 25 Accounting for Investments. Kinnisvarainvesteeringute alane standard IAS 40 Investment Property võeti vastu 2000. aastal ja seda täiendati 2003. aastal.

Kinnisvarainvesteering on kinnisvara (maa või ehitis – või ehitise osa – või mõlemad), mida hoitakse (omanikuna või kapitaalrentimise korral rentnikuna) renditulu teenimiseks või väärtuskasvuks või mõlemaks, mitte aga

• toodete valmistamiseks või teenuste osutamiseks või halduseesmärgil;
• müügiks tavapärase majandustegevuse käigus.

Kinnisvarainvesteeringud on näiteks:

• maa, mida hoitakse pikaajalise väärtuskasvu eesmärgil, mitte müügiks tavapärase majandustegevuse käigus lühema ajavahemiku jooksul;
• maa, mida hoitakse hetkel määratlemata eesmärgil. Kui majandusüksus ei ole otsustanud, kas ta kavatseb omanikuõigusest tulenevalt kasutada maad enda vajadusteks või müügiks tavapärase majandustegevuse käigus lühema ajavahemiku jooksul, loetakse maa hoidmise eesmärgiks pikaajalist väärtuskasvu;
• ehitis, mis on majandusüksuse omandis (või mille majandusüksus on kapitaalrendi tingimustel rendile võtnud) ja mis on ühe või mitme kasutusrendilepingu alusel allrendile antud;
• ehitis, mida hetkel ei kasutata, kuid mida hoitakse väljarentimiseks ühe või mitme kasutusrendilepingu alusel.

Kinnisvarainvesteeringuid kajastatakse algselt soetusmaksumuses (k.a tehingukulutused). Pärast esmast kajastamist võib majandusüksus valida, kas kasutada edaspidi reaalväärtuse mudelit (fair value model) või soetusmaksumuse mudelit (cost model). Reaalväärtuse mudeli rakendamisel tuleb kõik muudatused kajastada kasumiaruandes. Juhul kui on valitud soetusmaksumuse mudel, siis rahvusvahelise standardi IAS 16 järgi tuleb kinnisvarainvesteeringut pärast esmast kajastamist edaspidi kajastada amortiseeritud maksumuses. Majandusüksus, kes on valinud soetusmaksumuse mudeli, peab edaspidi avalikustama ka kinnisvarainvesteeringu reaalväärtuse.

Standardi IAS 40  kohta tõlgendused puuduvad.