Klassikalised pettuseteooriad kehtivad endiselt – finantspettuse sooritamisel on kolm nurgakivi:

•     teo põhjendatuse õigustamine,
•     finantssurve (motivaator) teo sooritajale ning
•      teo sooritamise võimalikkus.

Teo põhjendatuse õigustamine on moraalne mõõde, mis sõltub nii inimese kui ka keskkonna väärtushinnangutest. Teatud ühiskondades ja valdkondades peetakse altkäemaksu andmist normaalseks nähtuseks, teistes aga on see vastuvõetamatu. Mõned inimesed ei võta võõrast vara ka siis, kui nälg näpistab, samas kui teised kasutavad selleks iga võimalust. Need on meie maailma paradoksid.

Ettevõtluse seisukohalt loovad juhtkondade seatud eeskujud, eetilised normid ja käitumisreeglid keskkonna, kus töötaja saab võimaluse pidada oma kavandatud tegu õigustatuks või mitte. Ettevõttes, kus töötaja on „nähtamatu“ ja tema tegutsemist ei panda piisavalt tähele, võib töötajal tekkida absoluutse vabaduse tunne, mis võib päädida pettusega –¬ näiteks ettevõtte intellektuaalse omandi või tööaja kasutamine omakasu eesmärgil –, ning kui keegi ei kontrolli, miks peaks loobuma võimalusest parandada enese heaolu?

Elust enesest saab tuua küllaga näiteid.
✔    Teadmusteenuste valdkonnas (IT-arendajad, suhtekorraldajad, reklaaminõustajad, juristid, raamatupidajad jt) ei ole väga harvad juhud, kus tööajast ja tööandja vahenditega osutatakse valdkonnateenust nõnda, et töötaja klient ei ole samal ajal tööandja klient või müüakse tööandja kliendile „isiklikke lisakonsultatsioone“. Ettevõtte seisukohalt on võimalik hoida seda kontrolli all, kehtestades meetmed, millega mõõdetakse töötaja tööaja (ajaraportid, tõhususe mõõtmine) ning intellektuaalse omandi kasutamist (logid).

✔    Drastilisem näide on ühest tootmisettevõttest, kus pärast ametlikku tööaega kasutati tsehhi isikliku tootmistöökojana ning toodang müüdi maha mitteametlikult. Sagedamini on see võimalik näiteks mööbli- või muus sarnases tööstuses, mis teenindab eraisikuid. Selle vastu aitaks range füüsiline kontroll, näiteks tsehhi sulgemine pärast ametliku tööaja lõppu ning valvekaamerate kasutamine.

Finantssurve on inimlik materiaalne mõõde, mis tuleneb lisateenistuse vajadusest. See vajadus on äärmiselt subjektiivne – kes on motiveeritud täitmaks laste toidulauda, kes aga parandamaks oma elamistingimusi –, mis tähendab, et pettusi ei peaks otsima väikesepalgaliste töötajate tegudest.

Palju suuremat kahju ettevõttele ja selle omanikele toovad siiski isikud, kellel on tavatöötajaga võrreldes palju suurem mõjuvõim. Väidetavalt on suurim finantspettuse riskitase keskastme juhtide seas, kel on piisavalt elukogemust, väljakujunenud elustiil, mis vajab rahastamist ning ambitsioonid veelgi paremaks materiaalseks kindlustatuseks. Keskastme juhil on enamasti ettevõttes ka piisavalt vabadust teha otsuseid ning soovi korral manipuleerida ettevõttes kehtestatud kontrollisüsteemidega.

✔    Klassikaliseks pettuse motivaatoriks peetakse preemiasüsteeme, mis tuginevad pelgalt ettevõtte müügitulul ja/või kasumil (mida rohkem tulu/kasumit, seda rohkem preemiat). Kogenud finantsistil ei ole raske välja mõelda viise, mis arvestuslikult suurendaks müügitulu või kasumit (fiktiivsed müügiarved, kajastamata kulud / tehingud). Lühemas perspektiivis mõõdetuna ei pruugi sellised manipulatsioonid välja paista, kuid kui ettevõtte preemiasüsteem rakendaks ka muid mõõdikuid (nt efektiivsus, siseauditi tulemused), oleks finantspettuse riskitase palju madalam.

Samas võiks ka mõelda, et pettuse finantssurve on madalam, kui maksta töötajale korralikku, keskmisest paremat palka. See võib ka nõnda olla, kui töötaja isiklikud eetilised tõekspidamised on tegevuskeskkonna suhtes paigas, aga faktiliselt seda kunagi ei saa ju teada (sest need muutuvad ajas). Regulaarsete sissetulekute kasvades muutuvad inimese tarbimisharjumused ning seega ka soovid ja vajadused.

Võimalikkus on äriintelligentsi mõõde, mille puhul käib jätkuv võistlus ettevõtte ja töötaja mõtlemisvõimekuse vahel. See, kas ettevõte suudab arendada ja kehtestada piisavad kontrollimeetmed hoidmaks ära töötajapoolsed pettused, on ettevõtte intelligentsile märkimisväärne väljakutse, aga ka primaarne kohustus. Kui töötaja on nutikam kui ettevõte, on finantspettus selle paratamatu tagajärg.

Töötaja, kes otsib võimalusi ja on pettuse sooritamiseks motiveeritud, kasutab üldjuhul ära tekkinud võimaluse. Kui ettevõte ei kontrolli oma kulutusi, on arvevabrikute arved või muud sarnased instrumendid kerged tekkima; kui ettevõte käitleb sularaha, on ka see kerge kaduma jne. Ettevõtte seisukohalt peaks pettuste võimalikkus olema viidud teadliku miinimumini – eelkõige kehtestades reeglid, mis võimaldaks elementaarsete rikkumiste ennetamise ja tuvastamise.

✔    Tänapäeval saab kõige rohkem manipuleerida sularaha käitlemisel ettevõtluses, sest sularaha arvestust teevad inimesed ning see ei ole automatiseeritult talletatav. Müük sularahas ja sularaha realiseerimine kuludena on raskelt jälgitav. Samuti tuleks pettuseriski seisukohalt hoolikalt jälgida töötajaid, kellele on usaldatud sularahakassa hoidmine. Esinenud on juhtumeid, kui töötaja võtab kogu kassajäägi ning kaob jäljetult või kui bilansis esitatud kassajääk on tegelikult erakasutuses.

Ettevõte peaks olema võimeline arendama ja jätkuvalt rakendama meetmeid, mis hoiaks ära kõik võimalikud finantspettused. Kõige levinum finantspettus on vargus, mis peaks olema ka ettevõtte kontrollsüsteemi ülesehitamisel maandatav esmane risk. Ettevõte, mis seda ei suuda, on määratud kiirele laostumisele.

Kokkuvõtteks soovitus ettevõtjatele: korraliku kontrollsüsteemi ülesehitus on võti selleks, et ettevõtte ja selle omanike huvid oleksid kaitstud. Töötajate inimlikke huvisid on võimalik juhtida ainult  kehtestatud reeglite abil, mis peavad vastavalt ärikeskkonnale jätkuvalt arenema, et hoida ettevõtluse eesmärgipärane areng kontrolli all.

Avaldatud RUP.ee Profiblogis