Uus töölepingu seadus sätestab iga-aastase puhkuse ehk põhipuhkuse kestuseks 28 kalendripäeva ja põhipuhkuse hulka ei arvata rahvuspüha (24. veebruar) ja riigipühi. Seadus näeb ette ka pikendatud põhipuhkuse alaealistele, töövõimetuspensioni saavatele töötajatele (35 kalendripäeva) ning haridus- ja teadustöötajatele (kuni 56 kalendripäeva). Eespool toodu ei ole erinev kehtivast seadusest, kuid sellega sarnasused praktiliselt piirduvadki. Uus seadus teeb puhkuste osas palju muudatusi, millele tuleks pöörata tähelepanu kohe pärast seaduse jõustumist.

Uus töölepingu seadus tunnistab alates 1. juulist 2009. a kehtetuks kehtiva puhkuseseaduse, seega ka kõik puhkuseseaduse alusel vastu võetud määrused, millest tulenevalt kaotab kehtivuse ka allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust. Lisapuhkuste kaotamine tervistkahjustavate tööde eest on tingitud asjaolust, et tööandja on kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Samuti jääb tööandjale võimalus kokku leppida töötajaga pikemas põhipuhkuses.

Kehtiva seaduse kohaselt on puhkuse andmise aluseks tööaasta. Seadusandja on asunud seisukohale, et selline arvutamise kord on põhjendamatult ebamugav ja alates 1. juulist 2009. a toimub puhkuse arvutamine kalendriaasta alusel. Ning uus töölepingu seadus sätestab, et põhipuhkuse nõue aegub ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse.

Sarnaselt kehtiva korraga koostab puhkuse ajakava tööandja, arvestades mõistlikult töötaja soove. Erinevalt kehtivast seadusest peab tööandja puhkuse ajakava koostama ja töötajatele teatavaks tegema kalendriaasta esimese kvartali jooksul.

Kehtiva korra järgi pidi tööandja maksma puhkusetasu välja hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkust. Ka uus seadus kehtestab sama regulatsiooni, aga annab võimaluse sellest erinevalt kokku leppida. Seega töötaja soovil võib puhkuseraha välja maksta peale puhkust või igakuisel palgapäeval jne. Hiljemalt tuleb puhkuseraha üle kanda puhkusele järgneval palgapäeval. Tööandjad peavad arvestama, et kokkuleppe olemasolu tõendamise kohustus lasub tööandjal, seega peaks olema töötaja poolt esitatud vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldav avaldus.

Alates 1. juulist 2009. a ei ole töötajal enam võimalust nõuda puhkuse pikendamist puhkuseraha maksmisega viivitatud päevade võrra. Töötajal on uue seaduse kohaselt õigus nõuda vaid viivist, kui tööandja ei maksnud puhkuseraha välja kokkulepitud ajal. Puhkusetasu arvutamine toimub keskmise töötasu alusel, täpsema korra kehtestab Vabariigi Valitsus.

Töölepingu seaduse rakendussäte § 137 määrab, et enne seaduse vastuvõtmist välja töötatud põhipuhkuse ja lisapuhkuse nõue aegub nelja aasta jooksul arvates puhkuse nõudeõiguse tekkimisest. Seaduse vastuvõtmise kuupäev on 17. detsember 2008. a.

Uus töölepingu seadus jõustub 1. juulist 2009. a ja kõik üleminekud varemkehtinud seaduselt uuele seadusele on määratletud selle kuupäevaga või siis hilisema kuupäevaga, samas seaduse vastuvõtmise kuupäeva ei ole teistes regulatsioonides tähtpäevana kasutatud. Tahaks uskuda, et tegemist on seadusandja näpuveaga ja see võib olla juba parandatud käesoleva artikli ilmumise ajaks.

Vanemapuhkuste osas ei ole suuri erinevusi kehtiva seadusega võrreldes. Uuenduseks on säte, et lapsehoolduspuhkusele jäämisest või selle katkestamisest peab töötaja 14 kalendripäeva tööandjale ette teatama.

Sarnaselt kehtiva töölepingu seadusega võib ka uue töölepingu seaduse kohaselt tööandja lähetada töötaja töö tegemiseks väljapoole töölepingus kokku lepitud töö tegemise kohta. Töölähetusse ei või saata kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks, kui tööandja ja töötaja pole kokku leppinud pikemat tähtaega. Uue seadusega kaasnevad ka teatud muudatused.

Nimelt ei näe uus töölepingu seadus enam ette päevaraha maksmist Eesti-sisesel töölähetusel. Töölepingu seaduse § 40 sätestab töötaja töölähetuse kulude hüvitamise ja selle alusel on töötajal õigus nõuda töölähetusega kaasnevate kulude hüvitamist ja välislähetuse päevaraha. Seega saab töötaja päevaraha ainult välislähetuse eest.

Lahtine on praegu, kas ja millega reguleeritakse Eesti-sisese töölähetuse kulude hüvitamise piirmäärasid (näiteks majutuskulud).

Mari Rask, Heli Raidve Tööõigusabi AS,
Heli Raidve, ASi Heli Raidve Tööõigusabi juhataja

Avaldatud: Raamatupidamisuudised nr 2, 2009