Seoses erisoodustuse hinna ülempiiri tõstmisega 2009. aasta algul vaatavad palju tööandjad maksukoormuse tõusu vältimiseks üle oma sõidukite kasutamise töötajate poolt.

Tulumaksuseaduse (TuMS) § 48 lõike 4 kohaselt loetakse erisoodustuseks igasugust kaupa, teenust, loonustasu või rahaliselt hinnatavat soodustust, mis antakse töötajale seoses töötamisega tööandja juures. Muu hulgas on erisoodustus sõiduki tasuta või soodushinnaga kasutada andmine.

Erisoodustuse maksustamise eesmärk on maksustada võrdselt töötajale antavad rahalised ja mitterahalised hüved. Oluline on märkida, et maksustatakse just töötaja rahaline tulu, mitte tööandja kulu. Seega võib mõnikord juhtuda, et tööandja polegi (otsest) kulutust teinud, kuid erisoodustus on siiski antud ja maksukohustus tekkinud.

Sõiduki ja selle kasutada andmise puhul tuleb kõigepealt selgitada, mida tööandja sõiduki all mõeldakse. Tööandja sõidukiks loetakse tööandja valduses olevat sõidukit – olgu see siis tööandja omandis, liisingulepingu alusel soetatud, renditud, (tasuta) kasutusvalduse lepingu alusel vmt. Oluline on asjaolu, et sel ajal kui sõiduk antakse töötaja käsutusse, on see tööandja omandis või valduses.

Et maksukohustust õigesti arvutada, tuleb lähtuda rahandusministri kehtestatud erisoodustuse hinna määramise korrast (rahandusministri 29.12.1999. a määrus nr 120). Nimetatud määruse punkti 5 järgi, kui erisoodustuseks on tööandja omandis või valduses oleva sõiduki (v.a sõiduauto, mille puhul kehtib erikord!) tasuta või soodushinnaga kasutada andmine töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks, loetakse erisoodustuse hinnaks selle vara rendile andmise turuhind või rendile andmise turuhinna ja soodushinna vahe. Turuhind on hind, mida sarnastel tingimuste korral kasutavad sõltumatud osapooled omavahelistes tehingutes, nt sõidukite puhul hind ja tingimused, millega sõidukite rentimisega tegelevad ettevõtted rendivad sõidukeid oma klientidele. Maksustatakse kogu erisoodustuse hind.

Eelnimetatud rahandusministri määrus ei sätesta seda, kuidas peaks tööandja talle kuuluvate sõidukite töötajatele isiklikeks sõitudeks kasutada andmist dokumenteerima. Siin kehtivad üldised dokumenteerimisnõuded.

Tööandja sõiduautode puhul on maksustamise reeglid natuke teistsugused.

Esimeseks erisuseks on see, et sõiduauto erisoodustuse maksukohustusel on ülempiir ning asjaolu, et tegelikult oli erisoodustusena antav hüve rahaliselt rohkem väärt, ei suurenda maksukohustust. Teine erisus on see, et maksukohustuse leidmisel lähtutakse rahandusministri kehtestatud arvestuslikust metoodikast, mitte sõiduauto kasutada andmise tegelikust väärtusest ehk turuhinnast (nagu muu vara puhul on). Ja kolmandaks erisuseks on tingimus, et kui erisoodustus on antud, aga selle üle ei ole peetud arvestust nii, nagu õigusaktid ette näevad, võetakse maksustamisel aluseks sõiduauto erisoodustuse hinna ülempiir, olenemata sellest, kui palju tegelikult seda sõiduautot töötaja isiklikeks sõitudeks kasutati.

Evelyn Liivamägi,
Maksu- ja Tolliameti otseste maksude talituse juhataja

Avaldatud: Raamatupidamisuudised nr 2, 2009