Eestis kehtivad juhendid
Eesti hea raamatupidamistava on praegusel kujul jõustunud 2003. aastal. Enne seda tugineti raamatupidamises ERS-ile ehk Eesti raamatupidamisseaduse alusel avaldatud juhenditele.
Enamik Eesti ettevõtteid kasutab Eesti head raamatupidamistava, kuivõrd
tegemist on lihtsama standardiga ning paljudel ettevõtetel puudub otsene
vajadus kohaldada IFRS-i. IFRS on kohustuslik aga kõikidele
börsiettevõtetele, finantsinstitutsioonidele, kindlustusettevõtetele
ning ka neile, kellel on seda grupi aruandluse seisukohast vaja.
Nagu eespool öeldud, siis IFRS-i on riikidel soovitatud kasutada oma
standardite väljatöötamisel. Eesti hea raamatupidamistava ongi
sisuliselt IFRS-i lühem versioon ehk rahvusvaheliselt tunnustatud
arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava, mille
põhinõuded kehtestatakse raamatupidamise seadusega ning mida täiendavad
Raamatupidamise Toimkonna juhendid (RTJ).
Eesti ja rahvusvaheliste standardite erinevused
RTJ-d lähtuvad üldjuhul IFRS-ist, kuid teatud juhtudel esineb neis ka erinevusi või kasutatakse IFRS-is kirjeldatud arvestuspõhimõtte lihtsustatud rakendamist. RTJ-des olevad erisused võrreldes rahvusvahelise standardiga ja nende erisuste põhjendused on toodud eraldi iga RTJ-i lõpus. Näiteks ei kirjelda RTJ-d detailselt edasilükkunud tulumaksu eraldiste arvestust, sest seoses kasumilt arvestatava tulumaksu puudumisega Eestis ei ole sellel enamiku ettevõtete jaoks tähtsust. Samuti nõuavad rahvusvahelised raamatupidamisstandardid lisades müügitulu detailsemat avaldamist. RTJ-id keskenduvad Eesti oludes olulistele raamatupidamise valdkondadele ning ei käsitle kõiki IFRSi reguleeritud valdkondi. Juhul kui ettevõttel on vaja mõnd spetsiifilisemat arvestuspõhimõtet, mida RTJ ei käsitle, siis on üldiselt soovitav lähtuda rahvusvahelistes standardites kirjeldatud arvestuspõhimõttest.
Eve Neumann,
vanemkonsultant,
Ernst & Young Baltic
Artikli täisversiooni saate lugeda majandusajakirja Raamatupidamisuudised värskes numbris Nr5 (132) 2011 (Osta) (Telli)
