Vastuvõetud direktiiv mitte üksnes ei eira rahvusvahelist standardit, vaid otse keelab liikmesriike nõudmast, et nende väikese suurusega ettevõtjad SME IFRS-i järgiksid. Praktikas muudavad direktiivi standardiga ühildamatuks eelkõige ranged piirangud info osas, mille aastaaruannetes avaldamist liikmesriigid väikeettevõtetelt nõuda võivad. Näiteks on direktiivi kohaselt keelatud nõuda rahavoogude ja omakapitali muutuste aruandeid ning lisasid nõuete, kohustuste ja seotud isikutega tehtud tehingute kohta.
Nende piirangute eesmärgiks oli vähendada aruannete esitamisega seotud halduskoormust, mida liidu seadusandja pidas lubamatult kõrgeks. Ettevõtjate halduskoormuse vähendamine on kahtlemata õige eesmärk, kuid see probleem pole kogu ühenduses kaugeltki ühesugune, olles paljuski kaheldava väärtusega statistika vili, millele tuginedes võeti nüüd kasutusele tugevasti liialdatud vastumeetmed.
Pärast äriregistri e-aruandluskeskkonna kasutuselevõttu tellis Rahandusministeerium aastal 2011 sõltumatu uuringu, mille käigus mõõdeti muuhulgas ka aastaaruannete esitamisega seotud halduskoormust. Mitmesajalt kohalikult ettevõtjalt kogutud andmete põhjal leidsid uuringu tegijad, et aastaaruande esitamise arvestuslik kogukulu kõigi Eesti ettevõtjate kohta vähenes seoses e-aruandluskeskkonna kasutuselevõtuga 15,1 miljonilt eurolt 2008. aastal 10,5 miljonile eurole 2010. aastaks.
Nii tabas meid mõningase üllatusena hiljutine Euroopa Komisjoni teavitus, et nende arvutuste kohaselt vähendaks üksnes lihtsustatud bilansi ning kasumiaruande kasutuselevõtt mikroettevõtjate jaoks – üks ligikaudu üheksakümnest direktiiviga liikmesriikidele antavast valikust – iga siinse mikroettevõtja kulusid aastaaruandeesitamisel keskmiselt 641 euro võrra, andes niisiis säästuks kogu Eesti kohta 38 miljonit eurot.
Palju küsimusi tekitanud raamatuspidamisdirektiivist ning Rahandusministeeriumi vaatenurgast saab pikemalt lugeda Raamatupidamisuudiste aprillinumbrist. Ajakirja saab tellida SIIT.
