Laenulepingule ei ole ette nähtud kindlat vormi ning ka suuline laenuleping on kehtiv. Üldiselt ei ole see siiski piisav vähemalt raamatupidamisnõuete täitmise seisukohalt ning ka maksuseadustest tulenev dokumenteerimise nõue võib eeldada enamat. Alati on mõistlik sõlmida laenuleping nii, et seda saab hiljem kirjalikult tõendada – Eestis on seda eriti mugav teha elektroonilises vormis elektrooniliste allkirjadega.
Laenulepingut sõlmides tuleb esimesena lahendada küsimus, kellega täpselt laenuleping sõlmitakse. Eriti olukorras, kus eri pooled tegutsevad mitme ühingu kaudu, on tähtis aru saada, milline on konkreetse lepingupoole võimekus lepingut täita. Tasub mõelda, et seda peaks ka laenuvõtja laenuandja puhul kontrollima. Olukorda, kus pärast laenulepingu sõlmimist ja tagatiste seadmist selgub, et laenuandja ei ole suuteline kokkulepitud viisil laenu väljastama, võib olla väga keeruline lahendada. Paraku on vahel tulnud ette juhtumeid, kus laenuvõtja on mõne tehingu tegemiseks leppinud laenu saamiseks laenuandjaga kokku, leping on sõlmitud, laenuvõtja on omalt poolt hüpoteegi või mõne muu tagatise laenuandja kasuks seadnud, aga tehingu teostamisel selgub, et laenuandja ei suudagi raha üle kanda. Loomulikult on sellised olukorrad tähendanud laenuvõtjale kahju plaanitud tehingu ärajäämise tõttu, kuid ka tagatiste tagasi saamine ei ole olnud lihtne. Sellise olukorra vältimiseks on mõnikord mõistlik nõuda laenuandjalt raha olemasolu kohta tõendit.
Täismahus artiklit saate lugeda ajakirja Raamatupidamisuudised äsja ilmunud oktoobrinumbrist.
Kui Te ei ole jõudnud Raamatupidamisuudiseid veel tellida, saate seda teha SIIT:
