Pakkumisele rajaneva majanduse teoreetikud kutsuvad üles stimuleerima tootmist, vähendades riigi sekkumist majandusellu ning alandades makse. Selline majanduspoliitiline mudel töötab väga hästi kuni selle ajani, kui tarbimisele rajanev majandus ei põrka kokku nõudluse puudumisega. Nõudluse puudumise tagajärjel saabub ületootmise kriis.
Pakkumisele rajaneva majanduse teoreetikute sõnul ei vaja stimuleerimist mitte pakkumine, vaid hoopis tarbimine – kui on olemas tarbijate nõudlus kaupade järele, kaasneb ka kaupade pakkumine. Seepärast on vaja suurendada riigipoolseid kulutusi, eelkõige sotsiaalsfääris. Kulutusi võib suurendada kas või kunstlikult. Säärase poliitika tulemusena on ületootmise kriisidest saanud nüüdseks minevik. Tundub, et saabunud on üldise heaolu ajastu, kuid võta näpust: kaupade ületootmise asemel on ilmutab ennast kapitali ületootmise fenomen. Riiklike kulutuste kasv ning tarbijanõudluse suurendamine nõuavad üha suuremate rahaliste vahendite emiteerimist, sest maksude kasv ei anna kunagi kaupade soetamiseks vajaminevaid rahasummasid. Majanduse funktsioneerimiseks on vaja luua kapitali loomise mehhanisme. Arenenud riikides kapitali praegusel ajal ei akumuleerita, vaid kapitali toodab rahandussüsteem. Keskpangad emiteerivad riigilaenuobligatsioone, andes sellega laene oma riikide valitsustele. Kommertspangad väljastavad sularahata laene, luues sellise tegevusega samuti kapitali. Kõigi eespool nimetatud meetmete tulemusena saab kapitali olema sedavõrd palju, et selle mahud ületavad mitmekordselt kaubamassi mahu. Neis tingimustes saab alguse hoogne kapitali väärtuse kahanemine ehk teisisõnu inflatsioon.
Lähtudes majanduslikult vaatenurgast on nimetatud protsessid teada-tuntud, kuid sooviksime põhjalikumalt peatuda neil inimese kõlbelis-käitumuslikel aspektidel, mis on seotud maailmamajandusega kaasneva fenomeniga, nn tarbimisühiskonnaga.
Rufat Gulijev,
majandusteaduste doktor,
professor,
Aserbaidžaani Vabariigi
Milli Medžlissi saadik
Artikli täisversiooni saate lugeda peagi ilmuvas majandusajakirja Raamatupidamisuudised Nr4 (139) 2012
