Lühiajalised finantsinvesteeringud

Bilansikirjel “Lühiajalised finantsinvesteeringud” kajastatakse kauplemiseesmärgil hoitavaid ja muid lühiajalisi investeeringuid väärtpaberitesse (aktsiad, võlakirjad, obligatsioonid, fondiosakud jne):

• osalusi teiste ettevõtete omakapitalis (aktsiad ja osad),
• teiste ettevõtete emiteeritud võlakirju lunastustähtajaga kuni üks aasta (või ka pikema lunastustähtajaga, kui juhtkonnal on kavatsus need realiseerida ühe aasta jooksul),
• osalusi fondides ja muid sarnaseid investeeringuid.

Lühiajalisi finantsinvesteeringuid iseloomustab asjaolu, et raamatupidamiskohustuslasel on kavatsus ning võimalus realiseerida need investeeringud ühe aasta jooksul. Pikaajaliste finantsinvesteeringutena (muude pikaajaliste investeeringutena aktsiatesse ja väärtpaberitesse ning pikaajaliste nõuetena) kajastatakse väärtpabereid (aktsiad, võlakirjad, obligatsioonid, fondi osakud jne), mida tõenäoliselt ei müüda lähema 12 kuu jooksul, kindla lunastustähtajaga väärtpaberid, mille lunastustähtaeg on hiljem kui 12 kuud pärast bilansipäeva, ning antud laenud, mille maksetähtaeg on hiljem kui 12 kuud pärast bilansipäeva.

Nõuded ja ettemaksed

See on järgmine bilansikirje vastavalt likviidsusele.

Nõuded ja ettemaksete üldsumma jaguneb alljärgnevateks alamkirjeteks:

Nõuded ostjate vastu
Maksude ettemaksed ja tagasinõuded
Muud lühiajalised nõuded
Ettemaksed teenuste eest

Bilansikirje “Nõuded ja ettemaksed” alaliigendus esitatakse aastaaruande lisades.

Nõuded ostjate vastu

Bilansis kajastatakse nõudeid ostjate vastu tavaliselt netosummas, st ebatõenäoliselt laekuv osa on juba nõuetest maha arvatud. Ebatõenäoliselt laekuvate arvete jaoks tehtud allahindlusi tuleb seetõttu avalikustada lisades, kui see on oluline.

Faktooring on nõuete üleandmine (müük), kus olenevalt faktooringlepingu tingimustest on ostjal õigus teatud aja jooksul nõue müüjale tagasi müüa (regressiõigusega faktooring) või tagasimüügi õigus puudub ning kõik nõudega seotud riskid ja tulud lähevad sisuliselt üle müüjalt ostjale (regressiõiguseta faktooring).

Juhul, kui nõude müüjal säilib nõude tagasiostukohustus, kajastatakse tehingut kui finantseerimistehingut (st nõude tagatisel võetud laenu), mitte kui müüki.

• Näide 1

Ettevõte müüb nõuded, mille nimiväärtus ja bilansiline väärtus moodustas 75 000 eurot liisingufirmale, saades liisingufirmalt nende nõuete eest 65 000 eurot.

Kõik nõuete teenindamisega seotud riskid ja tulud jäävad „müüjale”.
Neli kuud pärast tehingu sõlmimist on liisingufirmal õigus laekumata nõuded ettevõttele tagasi müüa, saades lisaks nominaalväärtusele kokkulepitud suuruses intressitulu. Kui vahepeal peaks nõue liisingufirmale laekuma, arvestatakse sealt maha intressi ning intresse ületav osa tagastatakse ettevõttele. Kuna „ostjal” on nõuete tagasimüügiõigus, tuleb tehingut „müüja“ bilansis kajastada finantseerimistehinguna (kui nõuete tagatisel saadud laenu), mitte nõuete müügitehinguna.
Eelnimetatud tehing konteeritakse nõuete „müüja“ raamatupidamisarvestuses alljärgnevalt (eurodes):

„Müüja“ peab saadud laenult arvestama tekkepõhiselt intressikulu. Nõude laekumisel, tasaarveldusel faktooringkohustusega ja ülejäägi tagastamisel ettevõttele tehakse (eeldusel, et intressikulud moodustasid 650 eurot) järgmine raamatupidamiskanne (eurodes):

Artikli esimene osa ilmus Raamatupidamiste septembrinumbris. Teist osa saate lugeda peagi trükivalgust nägevas oktoobrinumbris. Ajakirja saab tellida siit.