Osaühingu sissemaksete korra muutmisel kaaluti põhjalikult eri võimalusi. Lõpuks otsustati lahenduse kasuks, mille kohaselt ei pea asutajad kogu raha osaühingut äriregistrisse kandes sisse maksma, kuid peavad seda tegema hiljemalt majandusraskuste saabumise hetkel (näiteks pankrotihalduri nõudel). Praktikas tähendab see, et isikud, kes soovivad tegutseda valdkonnas, mis ei eelda suuri kapitalimahutusi, saavad asutada osaühingu äärmiselt kiiresti ilma osamakset tegemata ning kas või järgmisel päeval tegutsema hakata.
Kuid enne kui hakata kirjeldatud viisil osaühinguid asutama, peaks ettevõtja siiski teadma, kuidas vastutab asutaja/osanik sisse maksmata osakapitali tasumise eest. Lisaks vajab selgitamist ka see, kuidas on seotud sissemaksmata osakapitali tasumine ja kasumi väljamaksmine.

Nõuetepõhiselt asutatud osaühing Praegu peab äriseadustiku kohaselt osaühingu asutamisel kogu kapitali sisse maksma – vähemalt 2500 eurot / 40 000 krooni. Sellest suurema summa saab ette näha asutamislepingus või osaühingu põhikirjas. Peamiselt sõltub osaühingu osakapitali suurus sellest, millise äritegevusega soovitakse tegelema hakata. Kapitalimahukama ettevõtmise korral peaks äriühingu osakapital olema suurem, ja vastupidi. Muidugi on võimalik ettevõtlust rahastada ka muudest allikatest kui osaühingu osakapital, näiteks eri isikute laenu/krediidi abil. Ometigi on ka tegevusalasid (nt konsultatsiooniteenus), mille puhul tegevuse alustamine ei nõua alati kapitalimahutusi. See tähendab, et isegi sissemaksena tasutud miinimumsumma võib jääda arveldusarvele kasutult seisma.

Nõuetepõhiselt asutatud osaühing

Praegu peab äriseadustiku kohaselt osaühingu asutamisel kogu kapitali sisse maksma – vähemalt 2500 eurot / 40 000 krooni. Sellest suurema summa saab ette näha asutamislepingus või osaühingu põhikirjas. Peamiselt sõltub osaühingu osakapitali suurus sellest, millise äritegevusega soovitakse tegelema hakata. Kapitalimahukama ettevõtmise korral peaks äriühingu osakapital olema suurem, ja vastupidi. Muidugi on võimalik ettevõtlust rahastada ka muudest allikatest kui osaühingu osakapital, näiteks eri isikute laenu/krediidi abil. Ometigi on ka tegevusalasid (nt konsultatsiooniteenus), mille puhul tegevuse alustamine ei nõua alati kapitalimahutusi. See tähendab, et isegi sissemaksena tasutud miinimumsumma võib jääda arveldusarvele kasutult seisma.
Just seetõttu ongi 1. jaanuarist alates võimalik asutada osaühing ilma, et oleks vaja kanda kogu osakapital asutamisel ühingu arveldusarvele. Sellisel viisil asutatud osaühingu varaks on nõue osaniku vastu, kes peab lubatud suuruses osakapitali ühingu arvele ära tasuma. See tähendab, et tegu on nõuetepõhiselt asutatud osaühinguga. Nõuetepõhine osaühing on ikka piiratud varalise vastutusega äriühing, milles osanik vastutab ühingu kohustuste eest üksnes oma osa suurusega. Seoses osaniku vastutusega tuleb ühingu asutamisel silmas pidada, et osaühingu nõue tasuda osa eest lubatud summas võib tekkida pika aja jooksul pärast seda, kui ühing on tegutsema hakanud. Nimelt tuleb osakapital äriseadustiku järgi sisse maksta hiljemalt siis, kui osaühing on pankrotis (§ 1401 lg 3). Sel hetkel peab osanikul nõutav summa olemas olema. Mittetasumise korral on võimalik ka kohtumenetlus ja sundtäitmine osaniku vara arvel.

Just see asjaolu eristabki Eestis valitud nõuetepõhise asutamise mudelit mujal Euroopas kasutatavast nn ühe-euro-osaühingu mudelist: meil vastutab osanik vähemalt miinimumsuurusega osakapitali ulatuses, samal ajal kui ühe-euro-osaühingu puhul on see vastutuse määr äärmiselt väike ning maksejõuetuse puhul ei ole võlausaldajal üldsegi mingit lootust oma nõudeid ühingu vara arvel rahuldada.

Nii peaks olema täidetud kaks eesmärki korraga. Esiteks saab asutada osaühingu väga väikeste asutamiskuludega. Teiseks on vaigistatud kriitikute hääled, et väga väikese osakapitaliga osaühingu puhul on maksejõuetuse korral äärmiselt keerukas rahuldada võlausaldajate nõudeid (tõenäoliselt vähem, kui neil praegu on lootust saada pankroti korral). Olemuslikult ei muutu nõuetepõhise asutamise korral muu kui see, millal osakapitali eest tasutakse, mistõttu ei suurene ka oht võlausaldajate huvisid kahjustada.
Selgitamist ja täpsustamist vajab ilmselt veel üks asi. Seadus on nõuetepõhiselt asutatud osaühingu osade eest tasumise teemal üsna abstraktne. Seetõttu ei ole välistatud, et asutajad/osanikud lepivad asutamisel või põhikirjas kokku, millal osa eest tasutakse (see on väga soovitav lähenemine!). Näiteks võidakse kokku leppida, et osakapitali suurus on 20 000 eurot (äriseadustiku kohaselt ei saa see nõuetepõhiselt asutatud osaühingu korral olla siiski üle 25 000 euro) ja see summa tasutakse kahe aasta jooksul pärast osaühingu registrisse kandmist. Sellisel juhul peab lubatud summa olema osaühingu arvele kantud just nimelt selle kahe aasta jooksul. Kui seda ei ole tehtud, on ühingul õigus esitada osaniku vastu kohtusse hagi ning panna nõue maksma täitemenetluses.

Välistatud ei ole ka see, et nõue osaniku vastu nõutakse sisse enne põhikirjas sätestatud tähtaega või pankroti väljakuulutamist. Äriseadustiku paragrahvi 1401 lõikes 2 on sätestatud üldpõhimõte, et kui osaühingu kohustust ei ole võimalik tasuda osaühingu vara arvel, siis vastutab osanik osaühingu ees tasumata sissemakse ulatuses. See säte hõlmab ka olukorda, kus pankrotti ei ole veel välja kuulutatud, kuid osaühingul pole osaniku reaalse sissemakseta küllalt vara, et võlausaldajate nõudeid rahuldada. Sellises olukorras on osaühingu juhatusel põhimõtteline valikukoht, kas esitada pankrotiavaldus või nõuda osanikult osakapitali eest sissemakset. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse paragrahvi 35 järgi peab osaühingu juhatus eelkõige arvestama ühingu huvidega (mitte eelistama osanike huve), mistõttu sellises olukorras on juhatus tavaliselt kohustatud panema maksma nõue osaniku vastu, et vältida pankrotiavaldust.

Tähistus äriregistris

Nagu öeldud, ei ole nõuetepõhiselt asutatud osaühing uus ühinguliik, vaid ikkagi osaühing koos kõigi osaühingule omaste joontega. Nõuetepõhine asutamine ei peaks ka võlausaldajate huve kuigivõrd mõjutama. Siiski võib teatud olukorras olla võlausaldajale oluline teada, milline on osaühingu kapitaliseeritus (näiteks krediidisuhetesse asudes). Seni on võlausaldajatel võimalus selgitada äriregistri vahendusel välja ühingu osakapitali suurus ja arvestada juhatuse kohustusega asuda tegutsema vähemalt siis, kui ühingu netovara langeb alla poole osakapitalist (sellises summas vara peaks osaühingul alati olema). Nõuetepõhiselt asutatud osaühingu puhul sellisest teadmisest väga palju abi ei ole, sest sissemakset tegema kohustatud osanike varalist seisu ei ole võimalik tuvastada ilma eraldi uurimiseta.

Arvestades võlausaldajate huviga teada, kas tema lepingupartnerist osaühing on asutatud nõuetepõhiselt või mitte, ongi alates 1. jaanuarist võimalik selgitada osaühingu registrikaardi põhjal, kas ühing on asutatud sissemakset tegemata või mitte. Sellised andmed kustutatakse registrikaardilt siis, kui äriregistri pidajale edastatakse andmed osakapitali sissemakse kohta. Sissemaksele kohaldatakse samu reegleid, mida rakendatakse ka ühingu asutamisel tehtavate sissemaksete puhul (näiteks ÄS §-d 141–143 jm).
Arvestada tuleb ka seda, et uue regulatsiooni mõtte kohaselt ei peaks register hakkama kontrollima osalisi sissemakseid, vaid sissemakseta asutamise kande kustutamiseks registrikaardilt tuleb registripidajale esitada kõik dokumendid, mis tõendavad kogu nõutavat sissemakset. Näiteks nn ühe-mehe-osaühingu puhul lubab osanik, et tasub osakapitali, mis on põhikirja kohaselt 20 000 eurot, kolme aasta jooksul. Nii teebki osanik esimese aasta lõpus sissemakse 10 000 eurot, teise aasta lõpus 5000 eurot ja kolmanda aasta lõpus 5000 eurot. Registripidajale tuleb näidata, et kõik need kolm makset on jõudnud ühingu arvele; ei piisa, kui näidatakse ainult viimane makse.

Nõuete tasaarvestamine

Küsimusi võib tekitada ka äriseadustiku paragrahvi 1401 lõige 4, mis keelab peaaegu igasuguse väljamakse osanikule enne, kui osanik on tasunud kogu sissemakse oma osa eest. Tuleb meeles pidada, et selle sätte eesmärk on motiveerida osanikku võimalikult kiiresti osakapitali eest tasuma ning lisaks kaitsta ka osaühingu võlausaldajate huve ja vältida osakapitali vara vähendamist. Ilma selle keeluta ei oleks välistatud võimalus, et osanikud jaotavad kogu teenitud kasumi omavahel ära ning võimaliku pankroti korral ei ole varatult ühingult enam midagi võtta. Samas võib muidugi tekkida ka selline olukord, kus osaühing on küll saavutanud kasumit, kuid ei saa seda osanikule välja maksta, mistõttu ei saa viimatinimetatu tasuda ka sissemakset. Seega võib tekkida nn surnud ring. Et sellist olukorda vältida, on seaduse järgi siiski lubatud  kasumi jaotamise otsuses ära määrata, et kasumi arvel tasutakse sissemakse. Lisaks võib sissemakseid tasuda ka tasaarvestuse kaudu.

Seega võib sellist osaühingut piltlikult nimetada veel mitte päris täiskasvanud osaühinguks, sest osanikele saab dividende maksta alles siis, kui sissemakse on täismahus tasutud. Muus osas on nõuetepõhine osaühing siiski täiesti tavapärane osaühing.

Indrek Niklus
Justiitsministeeriumi
eraõiguse talituse juhataja

---