Oluliselt suureneb karistuse määr ebaausa kauplemisvõtte kasutamise keelu rikkumise eest. Eksitava kauplemisvõtte või agressiivse kauplemisvõtte kasutamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium BNS-ile. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
Praegune rahatrahvi ülempiir 10 000 eurot ei ole piisavalt mõjus, et tagada kauplejate õiguskuulekas käitumine ja hoida ära tarbijate majandushuve kahjustavad tegevused. Rahatrahvi madal ülemmäär ei taga üldennetavat eesmärki ega järgi põhimõtet, et õigusrikkumise toimepanemine ei annaks võimalust tulu teenimiseks.
Kauba realiseerimistähtaja, märgistuse, kasutusjuhendi või hinna avaldamise kohta kehtestatud nõuete, samuti teiste kauba müügile või teenuse osutamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest karistatakse uue seaduse kohaselt rahatrahviga kuni 200 trahviühikut praeguse 100 trahviühiku asemel.
Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 3200 eurot praeguse 2000 euro asemel. Samamoodi suureneb rahatrahv tarbijale kauba müümisel või teenuse osutamisel alakaalumise, alamõõtmise või hinna vale arvutamise eest.
Uus seadus näeb ette karistuse ka krediidi kulukuse määra ülempiiri ja tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitamise piirangute rakendamata jätmise eest. Trahvimäär juriidilisele isikule on kuni 32 000 eurot.
Seadusesse lisandub ka karistus vaidluse kohtuvälise lahendamise üksuse ja internetipõhise vaidluste kohtuvälise lahendamise platvormi kohta teabe esitamata jätmise eest - karistus rahatrahv kuni 100 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 2000 eurot.
Sätestati nõuded tarbijavaidluste lahendamiseks
Uus tarbijakaitseseaduse (TKS) redaktsioon jõustub 1. märtsist. Tegemist on tarbijakaitsevaldkonda reguleeriva seaduse terviktekstiga, milles säilitatakse täna kehtiva seaduse praktikas hästi toimivad põhimõtted ja kaasajastatakse norme, mis on ajale jalgu jäänud. Samuti võetakse Eesti õigusesse üle tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv ning viiakse täna tegutseva tarbijakaebuste komisjoni regulatsioon vastavusse direktiivi sätetega nimetades komisjoni edaspidi kohasemalt tarbijavaidluste komisjoniks.
Uus seadus järgib praegu kehtiva tarbijakaitseseaduse struktuuri, kuid lisatud on uus peatükk, milles sätestatakse nõuded tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusele ja menetlust läbiviivatele üksustele ning nähakse ette nende üksuste nõuetele vastavuse hindamise ja tunnustamise kord.
Uues seaduses on muudetud sõnastust ja täpsemalt selgitatud terminite „ tarbija“ ja „ kaupleja“ tähendust.
Kehtiva seaduse kohaselt on tarbijaks füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Füüsilisi isikuid, kellele kaupleja pakub teatud esemete müümise võimalust, ei saaks lugeda tarbijateks kehtiva tarbijakaitseseaduse tähenduses. Küll aga on nad tarbijad võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses, kuna selle kohaselt on tarbijaks füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu tema iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega, kusjuures tehingu sisu ei ole piiritletud.
Kaupleja peab esitama tarbijale arve
Lisaks kehtestatakse uues seaduses kauplejale kohustus esitada tarbijale arve, mis on kaupleja poolt tarbijale esitatav dokument kauba või teenuse maksumuse, tasumise tähtaja ja tingimuste kohta. Selleks et tarbija üleüldse saaks oma lepingulist kohustust täita, tuleb talle tema kohustuse suurus alati teatavaks teha. Tarbija teavitamine tema kohustuse suurusest võib toimuda mitmel viisil.
Arve kirjalik esitamine on vajalik juhul, kui kaupleja ei täida oma kohustust vahetult pärast lepingu sõlmimist või kui tarbijal võimaldatakse tasuda mingil hilisemal ajal pärast lepingu sõlmimist, mis tähendab, et vahetut suhtlust kaupleja ja tarbija vahel pärast lepingu sõlmimist enam ei toimu. Arve esitatakse tarbijaga kokkulepitud viisil. Arve esitamine tähendab arve saatmist konkreetsele tarbijale tema posti- või e-posti aadressile, tarbija valib sobiva viisi.
Kaupleja võib jätta arve eelnimetatud viisil esitamata vaid juhul, kui tarbija on sõnaselgelt nõustunud sellega, et arve on kättesaadav kaupleja elektroonilise klienditeeninduskeskkonna, internetipanga või muu sellise keskkonna või andmekandja kaudu. Tarbijalt nõusoleku saamist tõendab vaidluse korral kaupleja.
Seadusse lisati veel lõige, mille kohaselt kauba müügil annab kaupleja tarbijale kasutusjuhendi ja selle eestikeelse tõlke paberil või muul püsival andmekandjal või tarbija nõusolekul teeb kasutusjuhendi kättesaadavaks muul viisil. Seega ei või kaupleja pakkuda ja müüa tarbijale toodet, mille kasutusjuhend ei ole eesti keeles, välja arvatud juhul, kui tarbija on nõustunud saama juhendi muus keeles. Vaidluse korral peab kaupleja tarbija nõustumist tõendama.
Võimaldamaks tarbija huvide igakülgset kaitset, hõlmati kauplemisvõtete regulatsiooniga ka ettevõtja pakkumised ja tehingud, mille sisuks on eseme ostmine tarbijalt. Kehtiv seadus kohaldub tehingutele ja kaupleja tegevusele, mis on seotud kauba või teenuse reklaamimise, pakkumise, müügi või tarnimisega tarbijale. Senises seaduses ei ole otseselt hõlmatud kaupleja selline tegevus, mille eesmärk on tarbijale kuuluva eseme omandamine tasu eest, näiteks tarbijalt kuld- või antiikesemete ostmine.
Seaduses täpsustati, et tarbija ja kaupleja vaheliste lepinguliste kohustustega seonduvate vaidluste lahendamine ei ole tarbijakaitseameti ülesanne, kuid amet osaleb tarbijavaidluste komisjoni tegevuses, täites komisjoni sekretariaadi rolli ja vahendades tarbija ning kaupleja vahelist suhtlust vaidluse menetlemisel.
Tavaelus on tarbijate seas levinud arusaam, et tarbijakaitseameti ülesandeks on lahendada ka konkreetse lepinguga seotud vaidlust tarbija ja kaupleja vahel, rakendades seejuures haldusmeetmeid ning sundides kauplejat tarbija nõuet rahuldama.
Tarbijakaitseametil on küll õigus rakendada kaupleja suhtes sanktsioone ja teha ettekirjutusi, kuid seda vaid kaupleja õigusrikkumise või tarbijate kollektiivseid huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks. Tarbijakaitseametil ei ole võimalik haldusmenetluse korras jõustada tarbija tsiviilõiguslikku nõuet kaupleja suhtes.
Kauplejad peavad tarbijaid teavitama vaidluste lahendamise võimalustest
Samuti kehtestati kauplejaile kohustus teavitada tarbijaid vaidluse kohtuvälise lahendamise võimalusest. Kauplejail ei ole otsest kohustust osaleda tarbijavaidluse kohtuvälise lahendamise menetluses, kuid neil on kohustus tarbijaid teavitada vaidluste kohtuvälise lahendamise võimalusest. Eeldatakse, et kui kaupleja teavitab vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusest, kus on võimalik temaga tekkivaid vaidlusi kohtuväliselt lahendada, siis kaupleja ka osaleb tema poolt teavitatud üksuse läbiviidavas menetluses.
Eestis on tarbijavaidluse kohtuvälise lahendamise võimalus tagatud näiteks tarbijavaidluste komisjoni tegevusega. Tarbijal on õigus pöörduda tarbijavaidluste komisjoni ja kaupleja mitteosalemine komisjoni läbiviidavas menetluses ei takista komisjonil tarbijavaidluse lahendamist.
Kaupleja peab tegema tarbijale kättesaadavaks kontaktandmed, mille kaudu tarbija saab kauplejaga kaebuse lahendamise eesmärgil suhelda. Kaupleja võib avaldada need andmed oma veebilehel, tarbijale väljastataval arvel või muul asjakohasel viisil.
Piiriüleste vaidluste korral abistab tarbijaid tarbijakaitseameti juures tegutsev Euroopa Liidu tarbija nõustamiskeskus. Kui Eestis elaval tarbijal tekib probleem seoses lepinguga, mis on sõlmitud teises liikmesriigis asuva kauplejaga, võib tarbija pöörduda Eesti EL-i tarbija nõustamiskeskuse poole abi saamiseks kas kaebuse esitamiseks kauplejale või pöördumiseks teises liikmesriigis asuva vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse poole.
Parema selguse huvides nimetatakse seni kehtiva seaduse alusel tarbijakaitseameti juures tegutsenud tarbijakaebuste komisjon tarbijavaidluste komisjoniks. Vaidluse lahendamine tarbijavaidluste komisjonis toimub nii tarbijale kui ettevõtjale tasuta ja otsus vaidluse lahendamiseks tehakse üldjuhul 90 päeva jooksul tarbija avalduse menetlusse võtmisest arvates.
Tarbijavaidluste komisjoni pädevusse ei kuulu vaidluste lahendamine, mis on seotud mittemajanduslike üldhuviteenuste osutamisega. Lepinguline suhe mittemajanduslike üldhuviteenuste osutamisel väljendub selles, et üks lepingupool kohustub mingi soorituse tegemiseks ilma tarbijapoolse vastusoorituseta.
Uue TKS-i kohaselt ei esita tarbija komisjonile mitte kaebust, vaid vormikohase avalduse, milles peab kindlasti sisalduma ka tarbija kinnitus, et vaidlust ei menetle teine kohtuväline üksus või kohus, et tarbija on eelnevalt pöördunud kaupleja poole ning kõige olulisema detailina tarbija tahteavaldus vaidluse suulise arutamise soovi kohta.
Uus seadus sätestab ka kohustuse avaldada tarbijakaitseameti veebilehel nende kauplejate niinimetatud must nimekiri neist, kes ei ole järginud komisjoni otsuseid või samas asjas maakohtusse pöördunud ega tähtaegselt kirjalikult ametit teavitanud vastavalt otsuse järgimisest või kohtusse pöördumisest.
