Eile ametisse kinnitatud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas palkas üheks oma nõunikuks Tartu Jaan Poska gümnaasiumi abituriendi, 19-aastase Daniel Kõivu, kirjutab Tartu Postimees.

Presidendi majandusnõuniku Heido Vitsuri sõnul hakkab tööstussektorit lähiajal pärssima hirm majanduse tuleviku ees.

Sissejuhatavas märkuses ütleb Maris Lauri oma blogipostituse kohta järgmist: Selle postituse ajendiks on Ruta Arumäe arvamusavaldus ning kirjutamise põhjuseks asjaolu, et mina olen näinud ja näen ka praegu mõningaid asju teisti kui tema. Kuigi avaldan selle laupäeval, kujunes teksti mustand koheselt peale loo lugemist ja otsustasin selle korrastada ja avaldada peale järgmiste arvamusavalduste esitamist lihtsalt selleks, et oleks olemas ka teine arvamus.

Mina saan nõuniku ametist kirjutada kahest vaatest: olnuna ise peaministri majandusnõunik ja olles rahandusministrina toetatud kahe nõuniku poolt. Eks igaüks näeb asju oma mätta otsast ja oma kogemusele tuginedes. Mina oskan rääkida ja kirjutada sellest, milline oli minu kogemus. See ei pruugi olla õige, see ei pruugi olla vale. See lihtsalt on minu arvamus ja ettekujutus. Väga suuri üldistusi ma tegema ei kipu, kuna minu nõuniku ametiaeg kestis seitse kuud ning ministriamet pisut üle viie kuu.

Nõuniku tegevusväli

Nõuniku ametisse asununa püüdsin esimese kuu-pooleteise jooksul kohtuda ja rääkida võimalikult paljude inimestega, kes olid parasjagu või olid varemalt olnud peaministri nõuniku ametis ning inimestega, kes puutusid kokku riigi jaoks oluliste majandusteemadega, nendega, kelle töö oli ja on oluline peaministri ja valitsuse toimimiseks. Tunnistan, et oleks tahtnud veelgi enam kohtuda, kuid ajast jäi napiks. Sellised kohtumised olid vajalikud nii selleks, et aru saada, mida on tehtud ja plaanitakse teha, kui ka selleks, et tutvuda inimestega ja koostöö võimalustega. Ehk siis nõunik peab ametisse asudes tegema selgeks n-ö mänguvälja, kus ta tegutseb, millised on seal reeglid, kuidas süsteem toimib.

Niiöelda süsteemi seest tulijatel – varem nõuniku ametis olnuil või avalikus sektoris töötanuil – on kindlasti lihtsam. Väljast, eriti erasektorist tulnuil, tuleb valmis olla üllatusteks. Täpsemalt selleks, et mõned asjad ongi erasektorist tulnu jaoks kummalised, veidrad ja kaheldava väärtusega. Nii on avaliku sektori otsustusprotsess aeglasem – tuleb see sellest, et pidevalt tuleb erinevaid asju kooskõlastada, paljudel juhtudel nõuab seda seadus -, ongi nii, et võib avastada, et sisuline koostöö on aeg-ajalt kehvapoolne, et laia pilti ei ole. Avaliku sektori toimimise probleemidest on palju räägitud – seega ei tohiks siin olla üllatusi ka erasektorist tulija jaoks. Aga tuleb olla aus – selliseid asju võib kohta aeg-ajalt ka erasektoris. Nii on suured organisatsioonid ka erasektoris kohmakad oma otsustusprotsessis, ka seal on „silotorne“ ning omavahelise koostöö asemel käib aegajalt kaevikusõda, viimast küll eelkõige ettevõtete omavaheliste suhete tasandil.

Olulisem erinevus on siiski selles, et poliitilised ehk põhimõttelised otsused tuleb teha konsensuslikult, vähemalt Eestis. Samas erasektoris saab tihtipeale otsuse teha ettevõtte juht või omanik ainuisikuliselt. Kuid seegi pole absoluutne – ka ettevõtluses on nõutavad kokkulepped (nt ametiühingutega) või lähevad omanikud omavahel teinegi kord tõsisesse raginasse. Erasektoris saab aga vastuolusid lahendada lihtsamalt ja kiiremalt, kuigi nii mõnigi kord tähendab seegi laastude lendamist ja päris hulle tagajärgi nö allajäänud osapoolele. Erinevalt avalikust sektorist jõuavad sellised probleemid ettevõtetes haruharva avalikkuse ette, eriti kui tegu on väikeettevõtetega.

Samas on nii avalikus kui ka erasektoris väga pühendunud töötajaid ja häid spetsialiste, kuid eks leiab ka selliseid, kes vähem või rohkem elegantselt seanahka veavad. Inimkarakterite poolest on avalik sektor sama kirju kui erasektor. Lõpuks on kõik kinni konkreetses kollektiivis.

Milles seisneb nõuniku töö täpsemalt?

Nõunik on nõustatava – olgu selleks siis peaminister, minister või ka mõni juht – lähim toetaja, see võib tähendada väga erinevaid asju ja palju oleneb kindlasti sellest, keda nõustatakse. Sealjuures kindlasti on küsimus mitte üksnes ametikohas, vaid ka isikus.

Nõustatav võib esitada ise küsimusi ja anda ülesandeid ning siis tuleb olla valmis neile vastama. Vahel piisab kiirest suulisest või paarirealisest kirjavastusest, teinekord tuleb koostada lehekülje-paari pikkune memo (pikemad ei ole üldjuhul soovitavad, kuid aeg-ajalt tuleb ka selliseid teha) või leida kiiresti inimene, kes oskab täpsemalt asjale vastata.

Tihtipeale saab sellisteks küsimusteks valmis olla – selleks tuleb jälgida, mis toimub ühiskonnas ja majanduses, mis on ajakirjanduses teemaks ning millised küsimused on tulemas valitsuse- või kabinetiistungi päevakorda, millega asutus parasjagu tegeleb.

Nende asjadega kursisolek tähendab ühelt poolt seda, et kui nõunik paneb tähele midagi tema hinnangul väga olulist, siis ta võtab ise sõna (või kirjutab memo, kui asi ei ole tulikiire) ja edastab oma arvamuse. See ei tähenda, et ilmtingimata tuleks rääkida nõustatavaga, tihtipeale tuleb oma sõnum edastada teistele nõunikele või asutuste töötajatele. Tuleb koguda täpsustavat informatsiooni, tihtipeale ametiasutustelt, ettevõtjatelt või erinevatelt organisatsioonidelt.

Teiselt poolt tähendab kursis olek ka seda, et nõunik suudab küsimuse peale kindlalt väita ja põhjendada ka seda, kui reaalselt probleemi mingi asjaga ei ole. Loomulikult ei ole seda vaja üldjuhul nõustatavale isiklikul initsiatiivil öelda („Vaat see asi x, ei ole tegelikult probleem“).

Nõuniku n-ö nõuandmise hetki peaks olema võimalikult vähe, kuid samas just nii palju kui vaja. Need ei pea olema pikad vestlused, tihtipeale piisab paarist minutist. Tippjuhtide päevakava on üpris tihe, samas on teemasid, millega tuleb tegeleda, palju ja tööülesandeid rohkelt. Võin oma kogemusest kinnitada, et peaministri (aga ka rahandusministri) tegevusvaldkond on oluliselt laiem kui ettevõtte juhi oma.

Üldiselt tuleb öelda, et nõuniku konkreetsem töö on väga olulises osas tema enda sisustada. Enda asjadega kursis hoidmine võib toimuda väga mitmel viisil ja siin saab igaüks teha ise valikuid. Üpris oluline on võimekus osaleda erinevatel kohtumistel, seda nii koos nõustatavaga koos kui ka iseseisvalt. Teinegi kord tuleb olla kohtumiste taustajõud ehk need kohtumised sisuliselt ette valmistada.  Kohtumiste vajalikkus tuleneb sellest, et lisaks enda arvamuse ja hinnangu kujundamiseks ühest või teisest teemast, tuleb osata erinevate huvigruppide positsioone nõustatavale piisavalt kontsenteeritult tutvustada ja edastada. Nõu andmiseks peab teadma, mida erinevad huvigrupid ühest või teisest asjast arvavad, samuti peab olema teadmist sellele seisukohale hinnangu andmiseks. Tihtipeale ei lähe igat kogutut infokildu või teadmist koheselt vaja, kuid see vajadus võib teinegi kord väga ootamatult tekkida.

Nõunikul tuleb aidata koostada nõustatava kõnesid ja ettekandeid, olenevalt konkreetsemast positsioonist tuleb ka endal esineda (peaministri nõunikel kindlasti). Samuti tekkib paratamatult vajadus aidata teisi oma kompetentsi piirides. See tähendab jällegi, et tuleb suhelda – muidu lihtsalt ei teata täpselt, millised on su teadmised, kompetents ja võimalik panus. Ja see on oluline, sest nõunikud töötavad kollektiivina – kuigi neil on oma vastutusvaldkonnad, tuleb parima tulemuse saavutamiseks ikkagi omavahel suhelda ja teiste tegemiste vastu huvi tunda. Lihtsalt asjad on omavahel tihtipeale väga tihedalt seotud. Tuleb ka meeles pidada, et peaministri büroo on peaministri ministeerium.

Kas nõunikku kuulatakse?

Minu kogemus on, et peaminister kuulab küll, mis nõunikud talle ütlevad või loeb, mis on memosse kirjutatud. Ka mina kuulasin rahandusministrina, mida nõunikud ütlesid. See ei tähenda aga, et alati tuleb koheselt tagasiside või et öeldut/kirjutatud alati koheselt (või üldse) arvesse võetakse.

Nõuniku, nagu ka analüütiku, ameti eripära on see, et tema arvamust ei pruugita arvestada. See on nii nii avalikus kui ka erasektoris. Otsuse teeb juht, kes arvestab erinevaid arvamusi, sealhulgas ka enda oma. Olen erasektoris töötadeski kogenud väga palju seda, et minu arvamust ei kuulatud või millekski ei pandud. Iseenese tarkust on nii avalikus kui ka erasektoris ning see sõltub väga palju konkreetsest isikust aga ka konkreetsest olukorrast.

Nõuniku ja analüütiku ametis on palju sarnast, kuid piisavalt ka erinevusi. Ma nimetaksin kahte olulisemat erinevust: suhtlemise intensiisvust ja üldistamisvõimet. Nõunikul tuleb kindlasti rohkem suhelda kui analüütikul, kes tihtipeale saab oma loorberid kätte ka tekste kirjutades. Kuid ka heal analüütikul tuleb osata suhelda (kasvõi ettevõtjatega) ja esineda. Intensiivsuse tase on siiski üldjuhul oluliselt teine.

Heal nõunikul on vajalik omada laia silmaringi, tegelikult küll ka heal analüütikul. Samas võib kitsa valdkonna analüütik lubada endale seda luksust, et ta räägib ideaalmaailmast, sellest kuidas asjad peaksid olema, samas kui nõunik peab arvestama realiteetitega, sealjuures poliitilistega ja rääkima/arvestama seda, kuidas asjad on.