Mõne aja pärast kuuleme, kuidas suleb ukse aasta 2020. Lahkuja on erakordne, temasarnaseid ilmub harva. Ilmselt loodavad väga paljud meist, et koos temaga astub uksest välja ka suur osa muresid, probleeme ja hädasid, millest aasta üle oli ujutatud. Veel ei arva me, et uksepraost lipsab välja ka salakaval viirus, aga usume, et ta järgneb minejatele peagi.

Ajast, mil koroonaviirus Eestimaal end mugavalt sisse seadis, on möödunud juba seitse kuud. Pika ajavahemiku sisse on mahtunud seni tundmatuid olukordi, kus perekonnad ei või kokku saada, teatri- ja kinouksed on suletud, tööasju aetakse kodust ja väga paljud istuvad üksi nelja seina vahel. Paremat kaaslast koroonaviirusele kui masendus oleks säärastes oludes raske kujutleda. Nii imbus ka tema meie sekka ulatuslikumalt kui kunagi varem.

Rahana, suureks valitsejaks peetud vahendina, on kasutusel olnud mitmesuguseid asju, mida on nimetatud ka kauprahaks: sool, vili, karusnahad, väärismetallid – viimaste puhul enim kuld ja hõbe. Mündid sündisidki seetõttu, et kulla- ja hõbedatükke ei viitsitud üha üle kaaluda ja sestap asuti vermima kindla kulla-, hõbeda- või muu metalli sisaldusega münte.

Mida võib võrrelda suveootusega? Sellega, et päikese võim on troonile astunud ja ees ootab imeline puhkuseaeg? Vahest ehk hea lugemisvara ootust? Kuid see on nüüd mõneks ajaks möödas. Meie ajakirja neljas number on saabunud.

Väljas iga päevaga kirjumaks muutuvale elule sobivalt on ka meie äsja ilmavalgust näinud ajakirjanumber värviküllane - nii sisu kui ka väljanägemise poolest.