Olen viimasel ajal sageli sattunud seltskondadesse, kus pean ennast tutvustama. Millegipärast tunnen pea alati piinlikkust, kui jõuan oma elukutseni: raamatupidaja.

Seadus ütleb, et teenusepakkuja vastutab pakutava teenuse ohutuse eest, ent tarbijakaitseameti järelevalve näitab, et tihti püüavad elamusteenuste pakkujad vastutusest vabaneda. Tegelikult ei ole teenusepakkujal võimalik sellisest vastutusest vabaneda ja tarbijal on kohustus järgida ohutusnõudeid ehk mõlemad vastutavad oma tegevuse eest.
Tarbijatele pakutav teenus peab vastama kehtestatud nõuetele, olema sihipärasel kasutamisel ohutu tarbija elule ja tervisele ja varale ning selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatud eeldab. Teenuse pakkuja peab järgima hoolsuskohustust ehk tegema kõik endast oleneva tarbija huvides parima võimaliku tulemuse saavutamiseks ja tarbijal kahju tekkimise ärahoidmiseks. Ameti järelevalve mängutubades ja seiklusparkides on aga näidanud, et sageli kirjutavad elamusteenuse pakkujad lepingusse või kodukorda, et teenuse kasutaja vastutab ise enda ohutuse eest või kasutab teenust omal vastutusel. Sellised lepingutingimused on seadusega vastuolus ning ebamõistlikud. Kusjuures ei ole määrav, kas tarbijale pakutav teenus on tasu eest või tasuta.

Advokaadibüroo GLIMSTEDT juhtivpartneri Marko Tiimani  sõnul ei saa ekstreemse sisuga teenuste pakkuja enda vastutust seaduse järgi välistada ka juhul, kui tarbijaga on sõlmitud kirjalik leping, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks. Seesuguse teenuse alla võib Tiimani sõnul liigituda nii mänguväljak, seikluspark kui ka langevarjuhüpped.

Tiimani sõnul tuleb teema teravamalt nii tarbijate kui ka teenusepakkujate jaoks päevakorda just soojemate ilmade tulekuga, kui inimesed veedavad rohkem aega õues ning armastavad külastada erinevaid atraktsioone. „Soovitan tarbijatel kindlasti enne lepingu sõlmimist tutvuda täpse lepingu
sisuga, võimalusel süveneda rahulikult juba kodus, mitte vahetult enne teenuse tarbimist,“ rääkis Tiiman.

„Teenusepakkujatel on seevastu oluline teadvustada teenuse pakkumisega kaasnevat kohustust ja vastutust – kohtupraktika näitab, et kõik, kes pakuvad veidi ohtlikumat teenust, peavad alati arvestama, et teenuse pakkumise käigus tarbijale tekkivate vigastuste korral ei saa nad endale langevat vastutust välistada,“ lisas Tiiman.

Riigikohtu selline lähenemine on Tiimani sõnul igati mõistetav, kuna on ajendatud soovist panna ohtlikumate teenuste pakkujatele suurem vastutus ning nõuda neilt rangemat hoolsuskohustuse täitmist oma teenuse pakkumisel. Kohustus ja vastutus ei ole teenusepakkujal vaid tarbija ees, sama moodi on
tal kohustus ka tööandjana tagada oma töötajate turvalisus. Arusaadavalt on Riigikohtu lähenemine selliste juhtumite korral nõrgema poole ehk antud
juhul töötaja või tarbija kaitsele orienteeritud. 

Sealjuures ei tohi Tiimani sõnul unustada, et ka ekstreemse sisuga teenuse tarbijal ja seda teenust pakkuva ettevõtte töötajal peab säilima vastutus ja kohustus mõistlikult juhiste järgi käituda, et tagada teenuse ohutus. „Riigikohtu praktika ei tohi luua olukorda, kus tööandjad ja teenuse pakkujad ei saa ennast kaitsta inimeste hooletuse või juhendite eriamise eest, isegi kui nad omaltpoolt on teinud kõik, et sellist tagajärge ära hoida,“ lisas Tiiman.

Ametliku tootja või legaalse teenusepakkuja kaupu eelistab 54 protsenti elanikest, soodsama hinnaga kaupu ja teenuseid, olenemata sellest, kas kauba või teenuse eest on maksud tasutud või mitte, eelistab 18 protsenti elanikest ja 28 protsenti talitab kord üht- või teistmoodi, selgub Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) täna avaldatud uuringust.