Statistikaameti analüütik Riina Kerner analüüsis 2010. aastal oma magistritöös ekspordi struktuuri rolli Eesti tööstusharude konkurentsivõime kujundamisel. Eesti tööstusharude konkurentsivõime pingerea koostamisel koondas ta tööstusharude tootlikkuse- ja ekspordinäitajad koondindeksisse. Indeks sisaldab järgmisi näitajaid: lisandväärtus töötaja kohta (ehk tööviljakus, mis on kõige enam levinud tootlikkuse näitaja), tööviljakuse kasv, tööjõukulude tootlikkus, jääktulu töötaja kohta, ekspordi kasv ja osatähtsus.
Võrdluseks on kasutatud aastaid 2003 ja 2007 kolmel põhjusel — esiteks on oluline võrrelda Eesti tööstusharude näitajaid enne ja pärast ELiga liitumist. Teiseks kaalutluseks on andmete võrreldavus — tegevusalade klassifikaator „EMTAK 2003“ kehtis aastatel 2003–2007 ning kolmandaks, EL riikide kohta pole 2010. aastal hilisemad võrdlusandmed veel kättesaadavad.
Millised Eesti tööstusharud on konkurentsivõimelisemad?
Eestis moodustasid 2007. aastal konkurentsivõime pingerea tipu viis
tööstusharu: 1) kemikaalide ja keemiatoodete tootmine, 2)
metallitootmine, 3) muude mittemetalsetest mineraalidest toodete (sh
klaas, tsement, lubi jt) tootmine; 4) koksi ja naftasaaduste (sh
põlevkiviõli) ning 5) paberi ja pabertoodete tootmine. Madalama
konkurentsivõimega tööstusharudeks osutusid 1) nahktoodete, 2) rõiva-,
3) tekstiili- ja 4) mööblitootmine. Kõrgema konkurentsivõimega
tööstusharusid iseloomustab suur kapitalimahukus, mis tähendab, et
kasumi teenimiseks tuleb kulutada palju raha masinatele ja
infrastruktuurile. Madala konkurentsivõimega tööstusharusid iseloomustab
aga suur tööjõumahukus.
EL liitumise eelse ajaga võrreldes sattusid 2007. aastal kõrgema
konkurentsivõimega tööstusharude hulka ka sellised kapitalimahukad
tööstusharud nagu metallitootmine, muude mittemetalsete mineraalide ning
koksi- ja naftasaaduste tootmine, mida 2003. aastal kõrgema
konkurentsivõimega tööstusharude seas ei olnud. Seega on Eesti
tööstusharude konkurentsivõime paranenud just kapitalimahukates
tööstusharudes. Konkurentsivõime on paranenud eelkõige uusimate
tehnoloogiate kasutuselevõtuga kui ka nendes tööstusharudes toodetavate
toodete maailmaturuhindade tõusuga (sh põlevkiviõli, metallid jt).
Eesti keemiatööstuse peamine konkurentsieelis Euroopas on madalamad tööjõukulud
Kui võrrelda Eesti tööstusharude tööviljakust teiste EL riikidega, siis
selgub, et Eesti kõige kõrgema konkurentsivõimega tööstusharu
keemiatööstuse tootlikkus on oluliselt madalam kui enamikus EL riikides.
Eestis toodeti ühe töötaja kohta lisandväärtust oluliselt vähem kui
kõikides vanades liikmesriikides. 2007. aastal oli Eesti keemiatööstuse
tööviljakus kõrgem vaid neljast riigist: Bulgaaria, Rumeenia, Läti ja
Slovakkia. Samas Rootsi, Belgia ja Hollandi tööviljakus oli isegi ligi
viis korda kõrgem kui Eestis.
Samas kui võrrelda liikmesriikide keemiatööstusi tööjõukulude
tootlikkuse alusel (näitab kui palju luuakse lisandväärtust tööjõukulude
kohta), siis selle näitaja poolest edestas Eesti kõiki vanu
liikmesriike (välja arvatud Iirimaa) ning enamikku uusi liikmesriike.
Eesti keemiatööstuse tööjõukulude tootlikkus oli 2007. aastal 1,5 korda
suurem kui Saksamaal ning 1,3 korda suurem EL keskmisest. Eesti
keemiatööstuses kulutab tööandja töötaja peale (palgad, maksud jms)
oluliselt vähem kui enamikus EL riikides, samas teenib töötajale tehtud
kulutuste kohta oluliselt rohkem lisandväärtust.
Konkurentsivõimet suurendab eksport
Eksportimise ja tootlikkuse vahel on mõlemapidine põhjuslik seos:
eksportimine suurendab ettevõtete tootlikkust ning kõrgem tootlikkus
põhjustab eksportimisega alustamise. Kui eksportimine suurendab
tootlikkust, siis suureneb ka tööstusharu konkurentsivõime. Tööstusharu
tasandil tähendab konkurentsivõime nii võimet teenida kasumit kui ka
võimet müüa oma kaupu. Globaliseeruvaid turge arvestades tähendab
ettevõtte müügivõime üha enam aga ekspordivõimet. Eriti kehtib see
väikeriigi kohta, kus siseturu piiratus ja vajadus kitsamalt
spetsialiseeruda seab enamiku tööstusharude arengu sõltuvusse
välisturgudest.
Võrreldes Eesti tööstusharude eksporti näeme, et 2007. aastal oli Eesti
kõrgema konkurentsivõimega tööstusharude eksportkäive suurem kui 2003.
aastal. Kõrgema konkurentsivõimega tööstusharude eksportkäive ulatus
2007. aastal ühest miljardist kroonist (metallitootmine) kuni nelja
miljardi kroonini (kemikaalide ja keemiatoodete tootmine). Samas suurima
eksportkäibega tööstusharu 2007. aastal oli aga puittoodete tootmine
(ligi 10 miljardit krooni), millele järgnesid televisiooni- ja
sideseadmete ning elektrimasinate eksport. Need tööstusharud asetsesid
2007. aastal aga tööstusharude konkurentsivõime edetabeli keskel.
Ekspordimahtude suurendamine iseenesest tootlikkust ei pruugi mõjutada,
küll aga võib suurendada tootlikkust uute toodete arendamine ning nende
eksportimine. Samuti võib tootlikkust suurendada ekspordi sihtriikide
arvu suurendamine.
Eesti tööstusharude eksportkäive, 2003 ja 2007
Eesti tööstusharude eksportkäive, 2003 ja 2007
Kokkuvõte
Eesti tööstusharude konkurentsivõime pingerida perioodil 2003–2007
muutus märgatavalt. Suurenes kapitalimahukate tööstusharude
konkurentsivõime. Ettevõtted olid paindlikud ning reageerisid
maailmaturu nõudlusele — seetõttu paranes Eestis ka mitme tööstusharu
konkurentsivõime. Eesti kõrgeima konkurentsivõimega tööstusharus
(keemiatööstus) loodi lisandväärtust tööjõule tehtavate kulutuste kohta
oluliselt rohkem kui enamikus EL riikides. Samas loodi lisandväärtust
ühe töötaja kohta oluliselt vähem kui EL-i vanades liikmesriikides.
Seega veel 2007. aastal olid Eesti madalamad tööjõukulud eeliseks
rahvusvahelisel turul. Loodetavasti suureneb Eesti tööstusharude
konkurentsivõime lähiaastatel just tootlikkust suurendades ning seda ka
eduka eksportimise abil. Tootlikkust võib suurendada nii uute toodete
arendamine ning nende lisamine ekspordikorvi kui ka uutele sihtturgudele
sisenemine.
Põhjalikum ülevaade Riina Kerneri magistritöös ”Ekspordi struktuuri roll Eesti tööstusharude konkurentsivõime kujundamisel“ (kaitstud Tartu Ülikoolis 27.08.2010).
Riina Kerner,
analüütik,
Statistikaamet
