Keskpangavaatlejad varuvad popkorni

Majandusanalüütikute arvukates ridades on eraldi erialaks „keskpangavaatlejad“. Ühe keskpanga argipäevale mõeldes võiks arvata, et tegemist on umbes sama mõistliku spetsialiteediga, kui olla näiteks seina- või tolmuvaatleja, kuid majanduskriisile järgnenud kümnend on selle ala professionaalidele siiski omajagu põnevust pakkunud. Õige keskpangavaatleja on end juba ilmselt varustanud popkorni ja Coca-Colaga järgmisel nädalal aset leidva Euroopa Keskpanga nõukogu istungi jaoks, millelt oodatakse jõuliseid samme Euroala inflatsiooni ja majanduskasvu ergutamiseks ehk siis rahapoliitika lõdvendamist. Selle eufemismi taha peitub järjekordne intressimäära langetus, mis muudab kommertspankade jaoks raha hoiustamise Euroopa keskpangas veelgi kallimaks.

SEB prognoosib selleks aastaks koguni kahte intressikärbet, mille tulemusena jõuab deposiitidele kehtestatud intressimäär aasta lõpuks -0.6%ni. Lisaks on tõenäoline, et uuesti otsustatakse käivitada eelmise aastal lõppenud varaostuprogramm ehk taas asutakse finantsturult kokku ostma nii riikide kui kõrge krediidireitinguga ettevõtete võlakirjasid, kasutades selleks nö „trükitud“ raha. Nende sammude abil loodab keskpank panna kommertspangad raha veelgi jõulisemalt välja laenama, surudes samal ajal alla nii lühi- kui pikaajalised intressimäärad ehk muutes laenamise ka odavamaks. Omaette küsimus on, kas natuke odavam laenuintress Euroopa majanduses midagi päriselt muudab.

Kas pangaklient peab hakkama hoiusele peale maksma?

Üks suur küsimus, mis on intressimäärade edasist langust silmas pidades tõusetunud, on kas ja millal hakkavad pangad sellest sündivat kulu üle kandma tavaklientidele. Kuigi läbi teenustasude on pangad proovinud ülemäära suuri hoiuseid välja tõrjuda juba pea kõigis euroala riikides, siis tavakliendi jaoks on pangakontol olevale rahale peale maksmine ikkagi veel üsna ulmeline kontseptsioon. Lõuna-Euroopas, kus pankade finantsseis niigi nigelavõitu, ei ole aga mõeldav, et kommertspangad aina kasvavate kulude juures suudaksid negatiivse intressimäära lihtsalt alla neelata.

Enim kirgi on teema küll kütnud hoopis Saksamaal, kus kopsakas pangahoius kipub olema osa rahvuslikust identiteedist. Hirm rahva meelepaha ees on pannud sealseid poliitikuid tegema ettepanekuid keelata negatiivse intressi võtmine kliendilt sõnaselgelt seaduse tasemel. Muuseas ütleb ka Eesti kehtiv võlaõigusseadus, et hoiustaja kontol oleva raha eest peab kontopidaja talle tasuma intressi. Omaette küsimus on, kuidas seda keeleliselt tõlgendada. Ajal kui seadus vastu võeti ei osanud ju keegi arvata, et turuintress saab olla ka negatiivne.

Kuigi Euroopa keskpank seda nii välja ei ütle, kaotab negatiivne intressimäär tegelikult oma efekti, kui seda vaid pankadelt võtta. Pole ju pangad need, kes oma kulutustega majanduse peaksid käima tõmbama vaid siiski tarbijad, kelle valmidusest raha kas hoiustada või hoopis tarbimisse suunata sõltub majanduskasv ja inflatsioon, nende kiirenemine ja aeglustumine. Kuid millise signaali tänane pea peale keeratud intressikeskkond inimestele saadab? Raha kulutamise asemel võib tunduda mõistlikum seda kasvõi padja all hoidma hakata. Kui Brexit tekitas Suurbritannias buumi laopindade järele, siis kas mujal Euroopas on varsti negatiivse hoiuseintressi hirmus hea plaan hakata sularahahoidlaid rajama?

Hoides ära ühe revolutsiooni, võib korraldada järgmise

Viimaste aastate rahapoliitika täpse mõju hindamine on muidugi ulme ja keegi ei saa tõsikindlalt väita, milline olnuks Euroopa majanduse käekäik ilma stiimulita. Arvamused on siiski kaldunud pigem selle poole, et keskpanga jõulised sammud on laenamiskulud kontrolli all hoidnud ja andnud majandusele seega hingamisruumi. Iseasi, kas hingamis¬ruum on see, mida lõhki laenanud riigid ja vananenud ärimudeliga ettevõtted pikaajaliselt vajavad. Paratamatult on odav laenuraha toetanud ka ebamõistlikku käitumist. Kuid mis oleks alternatiiv? Pankrotistunud Itaalia ja Prantsusmaa, miljonid töötud? Seetõttu on täna paremaks peetud laenukulude allasurumist, olgu kõrvalsaaduseks mistahes.

Ühe revolutsiooni vältimine võib aga vabalt viia järgmiseni. Võlakirjaostuprogrammi selge tagajärg on olnud varahindade inflatsioon. Suur nõudlus võlakirjade järele on paisutanud mitte ainult viimaste väärtust, vaid ka aktsiahindasid, kuna paljud investorid on hakanud võlakirjade madala tootluse tõttu investeerima riskantsematesse varaklassidesse. Et finantsvarasid omab alati jõukam osa ühiskonnast, siis on varahindade kasv suurendanud varanduslikku lõhet nende vahel, kes midagi omasid ja nende, kes mitte. Lisaks saavad odavat laenuintressi ära kasutada ikkagi vaid krediidikõlblikud kliendid ehk paremal järjel inimesed ja ettevõtted. Arvestades viimaste aastate sündmusi poliitikamaastikul leidub seetõttu ka neid, kes populistide võidukäigu ühe põhjusena just Euroopa Keskpanga kurja kätt näevad. Et keskpangal majanduskeskkonna parandamiseks hetkel aga paremaid tööriistasid võtta pole, jätkatakse vanadega edasi raiumist.

Allikas: SEB