Kiirlaenuandjatele tuleks kehtestada tegevusluba ja ühtlasi teha nende üle tõhusat järelevalvet, ütlesid Eestis tegutsevate suuremate kommertspankade esindajad eile pangaliidu ja BNS-i korraldatud ümarlaual.
Riigikogus hiljuti vastuvõetud võlaõigusseaduse muudatused seavad senisest suuremad piirangud kiirlaenukontorite reklaamile ja panevad neile kohustuse kontrollida kliendi maksejõulisust, kuid laenukontorina võib siiski tegutseda iga äriregistris registreeritud osaühing ühegi täiendava loata.
"Puudub riiklik järelevalveorganisatsioon, kes selliste piiksuettevõtete üle järelevalvet teeks nagu finantsinspektsioon pankade suhtes," ütles Danske Banki krediidivaldkonna juht Kairi Koha. Seetõttu on tema sõnul võimalik seadustele ja regulatsioonidele läbi sõrmede vaadata.
Riigil on valdkonna reguleerimisel palju ära teha, ütles Nordea Panga äristrateegia juht Olavi Pakkonen ümarlaual. "Kui keegi [isik] suurpankadest või siin laua taga olevatest pankadest laenu ei saa, siis väljas on väga palju laenukontoreid. Või piisab sellest, kui sõita Lõuna-Eestisse," ütles Pakkonen.
Kiirlaenu võtnud inimesed jäävad tihti hätta ja see toob kaasa probleemid ka teiste kohustuste täitmisel, märkis Pakkonen. "Paraku lõpeb see lõpuks sellega, et inimene jääb oma kodust ilma," lisas ta. "Mind kodanikuna häirib, et riik seda valdkonda ei ole oluliselt rohkem reguleerinud.
"Probleemi saaks Pakkoneni sõnul lahendada kahel viisil, esiteks finantskirjaoskuse parandamise kaudu ja teiseks laenuandmise tingimuste korrigeerimisega.
"Inimestel, kes selliseid laene võtavad, on finantskirjaoskus väike. Sisuliselt lihtsalt kasutatakse ära nende inimeste madalat finantskirjaoskust," ütles Pakkonen. "Minu meelest piiksulaenu andjad võiksid tegeleda edasi ja neid võib turule juurde teha, aga esiteks peaks neil olema täpselt samasugused ranged nõuded klientide nõustamisel nagu kommertspankadel, nii et inimene tõesti saaks aru, mis laenu ta võtab ja mis kohustused sellega kaasnevad."
Teiseks tuleks Pakkoneni hinnangul kiirlaenuandjate tegutsemise tingimusi korrigeerida. Kui ajalooliselt on kõige tulusam varaklass olnud aktsiad kriisieelse aastase tootlusega 7–8 protsenti aastas, siis kiirlaenude intressimäärad võivad olla 700 protsenti või kõrgemad. "Reklaamid kutsuvad üles, et kui sa ei taha, et pank või keegi teine teada ei saaks, võta laen sularahas," ütles Pakkonen. "Ma kodanikuna tunnen, et midagi on lahti. Riik ei seisa piisavalt nende eest, kes enda eest ise ei seisa."
Swedbanki eraisikute finantseerimise divisjoni direktor Andres Tukk ütles ümarlaual, et probleem on selles, et kiirlaenuandjad kehtestatud nõuetest kinni ei pea. "Maksimaalne krediidi kulukuse määr on kehtestatud," ütles Tukk. "Probleem on selles, et kuna järelevalve puudub, siis sellest ei peeta kinni ja see rakendub kliendi jaoks siis, kui klient pöördub kohtusse."
Kohus võib otsustada, et hind oli ebamõistlik ja krediidiandja loobub seepeale osast oma tuludest. "Kuna Eestis on kohtusüsteem tavakodaniku jaoks kallis ja liiga keeruline sihtgrupi poole pealt vaadatuna, siis inimesi sinna [kohtusse] reaalselt ei jõua," ütles Tukk.
Probleemide ennetamiseks oleks Tuki hinnangul kõige parem kehtestada kiirlaenuandjatele tegevusloa nõue. "Väga paljud Euroopa riigid on selle juba praegu reguleerinud," ütles Tukk. Lätis nõutakse kiirlaenuandjatelt tegevusluba ja teised Eesti ümberkaudsed riigid on vastavat regulatsiooni kehtestamas.
Möödunud aastal oli Eestis Swedbanki andmetel 412 osaühingut, kes tegelevad eraklientidele laenu andmisega. "Osaühingut saab teha ID-kaardiga poole tunniga, me oleme e-riik," ütles Tukk. "Tunni ajaga saab teha ettevõtte, millel ei ole ühtegi regulatiivset nõudmist omanikele. Kui me tahame, et midagi paremaks läheks, peab neile kehtestama tegevusloa."
Litsenseerimise tulemusena peaks Tuki sõnul riigiasutus nagu Tarbijakaitseamet või Finantsinspektsioon kontrollima laenukontorite tegevust. "Vaatama, kas kliendi maksevõimet kontrollitakse. Kui tuleb välja, et kliendi maksevõimet ei hinnata, vaid kirjutatakse see nõue lepingusse, siis ettevõte jääb tegevusloast ilma ja ei saa eraisikutele krediiti pakkuda. See on see käitumine, mida mujal kasutatakse," selgitas Tukk.
Sellise ettepaneku on pangaliit esitanud ka Justiitsministeeriumile seoses võlaõigusseaduse muutmisega, kuid ministeerium ei soovinud ettepanekut eelnõusse kirjutada. "Praegu me tegeleme nende klientidega, kellel juba on probleem," ütles Tukk. "Sellega astuksime sammu ette, et ettevõtted, kes selles äris tegutsevad, peavad järgima reegleid. Praegu reegleid ei järgita."
Ta viitas Tarbijakaitseameti mullu sügisel tehtud uuringule, mille käigus läbi viidud eksperimendis sai 27 töötut 23 eri ettevõtetest krediiti. "Minu hinnangul ei ole see normaalne," ütles Tukk. "Kui anda krediiti kliendile, kellel puudub sissetulek, siis on sinna sisse kirjutatud, et klient jääb võlgu."
"Tagajärg on see, et nendel klientidel, kes on võlgu jäänud, puudub kuni viimase hetkeni motivatsioon panka pöörduda, kuna neid refinantseeritakse mitmelt poolt ja neil on võimalus võtta laenu, et täita teisi kohustusi," ütles Tukk.
Tuki sõnul on laenubüroode äri oluline komponent võlahaldustasu. "Kui vaatame, kui palju küsib keskmine kiirlaenuandja ühe võlga puudutava kirja saatmise eest kliendile, siis see on üüratu, sellel ei ole midagi pistmist kulupõhisusega," ütles Tukk.
Süsteemne viga on Tuki sõnul see, et äriplaani järgi teenib laenukontor ühe osa oma tulust intressidelt, kuid võlglastega tegelemisest tuleb oluline osa ärikasumist. "Minu arvates on see oluline süsteemi viga, sellist asja ei tohi olla," ütles Tukk. "Seda tuleks väga selgelt reguleerida.
"Laenukontorid annavad Tuki sõnul teadlikult laenu inimestele, kelle kohta nad teavad, et suur hulk neist jääb kaks nädalat või neli nädalat võla tasumisega hiljaks ning teenivad selle pealt. "Ega nad siis lõpmatuseni võlgu ei jää," selgitas Tukk.
