Juhtkonna hinnangud võivad oluliselt muuta ettevõtte majandustulemusi, need ei ole täpsed ega üheselt mõõdetavad, nagu näiteks on raha saldo pangakontol.

Kuigi on loomulik, et osa raamatupidamislikest hinnangutest ei osutu täpseiks, on juhtkond kohustatud andma hinnanguid oma parima teadmise kohaselt ning vajadusel tuleb varasemaid hinnanguid muuta. Hinnangute muutused kajastatakse jooksvas perioodis, mitte tagasiulatuvalt.

Oluline on meeles pidada, et raamatupidamislike hinnangute andmist ei saa delegeerida raamatupidajale, see on juhtkonna kohustus.

Artiklis on käsitletud tavapärasemaid juhtkonna hinnanguid, millega ettevõtte juhtkond bilansipäeval silmitsi võib seista.

Nõuete hindamine

Igal bilansipäeval tuleb hinnata, kas bilansis kajastatud nõuded on tõenäoliselt laekuvad. Kui esineb tunnuseid, mis viitavad, et nõuete väärtus on vähenenud, tuleb nõue alla hinnata eeldatavasti tulevikus laekuvate maksete nüüdisväärtuseni. Väärtuse langusest tulenevad allahindlused kajastatakse kasumiaruandes kuluna.

Iga ettevõte peaks kehtestama nõuete hindamise põhimõtted ja neid järjepidevalt rakendama. Nõudeid võib hinnata individuaalselt või siis nõuete vanuselise analüüsi järgi. Olukorras, kus saldo „nõuded ostjatele“ koosneb suurest hulgast väikesesummalistest nõuetest, on mõistlikum rakendada vanuselist analüüsi. Näiteks kõik nõuded, mille maksetähtaeg on ületanud pool aastat, hinnatakse 50% ulatuses alla.

Unustada ei tohiks, et hinnata tuleb kõiki bilansis kajastatud nõudeid, sh laenunõudeid. Nõuete hindamisel  tuleks arvesse võtta eelmiste perioodide kogemust ning mitte lähtuda põhjendamatult optimistlikust eeldusest. Kui on kokku lepitud maksegraafik, siis tuleb jälgida, et teine osapool graafikut täidaks. Pelgalt graafiku või saldokinnituse olemasolu ei tõenda, et nõue on laekuv. Kindlust võivad suurendada aga lisatagatised. Laenunõuete hindamisel tuleks kindlasti veenduda ka teise osapoole finantsvõimekuses.

Varude väärtuse hindamine

Iga-aastase varude inventuuri üks eesmärk on identifitseerida mittelikviidsed ja kasutamiskõlbmatud varud, mis tuleks maha kanda jooksvas perioodis. RTJ 4 sätestab, et juhtkond peaks kaaluma vajadust varude allahindluseks järgmiste asjaolude esinemisel:

•    varud on riknenud või nende füüsiline seisund on halvenenud;
•    sarnaste varuobjektide turuhind on langenud;
•    teatud varuobjekte pole pikema aja vältel suudetud müüa ega kasutada ning kaheldakse, kas neid suudetakse realiseerida mõistliku aja vältel.

Kuigi iga-aastase varude inventuuri läbiviimise kohustus on paljudes ettevõtetes jäetud raamatupidaja ülesandeks, vastutab tegelikult juhtkond selle eest, et paika oleks pandud ühtsed inventeerimise reeglid, sh varude allahindlust puudutavad põhimõtted.

Varude hindamise põhimõtted tulenevad ettevõtte spetsiifikast. Näiteks kui ladu koosneb kaubast, millel on konkreetsed aegumistähtajad, siis on mõistlik välja töötada süsteem, kus aegunud tooted hinnatakse jooksvalt automaatselt alla vastavalt eelnevalt kehtestatud põhimõtetele. Kui varude aegumine ei ole kuupäevaliselt määratav, kuid juhtkonnal on eelmiste perioodide põhjal info selle kohta, kui kiiresti tavapäraselt tooted oma turuväärtust kaotavad, siis on võimalik paika panna allahindluse põhimõtted vanuselisest analüüsist lähtudes.

Kindlad juhatuse fikseeritud põhimõtted lihtsustavad inventuuri protseduuri ning  tagavad finantsaruannete järjepidevuse.

Põhivarade väärtuse hindamine

Bilansipäeval tuleb läbi viia ka põhivarade väärtuse hindamine, mis samuti üldjuhul ühendatakse aasta lõpu inventuuriga. Kuludesse tuleb kanda kasutuskõlbmatud põhivarad ning üle vaadata, kas põhivarade eluead on endiselt asjakohased. Kui ilmneb, et vara tegelik kasulik eluiga on oluliselt erinev esialgu hinnatust, tuleb muuta amortisatsiooniperioodi. Amortisatsiooniperioodi muutus on samuti hinnangu muutus, mis kajastatakse vastavalt  RTJ 1 reeglitele  aruandeperioodis, mil muudatus tehti.

Õiglases väärtuses kajastatud kinnisvarainvesteeringute hindamine

Kinnisvarainvesteeringut võib vastavalt RTJ 6-le kajastada kas soetusmaksumuses (st kinnisvarainvesteering amortiseeritakse jooksvalt) või õiglases väärtuses.

Juhul kui arvestuspõhimõtteks on valitud õiglases väärtuses kajastamine, siis juhtkond otsustab, kas kinnisvarainvesteeringu õiglase väärtuse usaldusväärne hindamine on mõistliku kulu ja pingutusega võimalik. Hindamaks, kas õiglane väärtus on usaldusväärselt mõistliku kulu ja pingutusega leitav, tuleks kaaluda hindamisega kaasnevat rahalist ja ajalist kulu suhtena selle tulemusena saadavasse kasusse. Samuti hindamise usaldusväärsust, sest mida madalam on õiglase väärtuse hinnangu usaldusväärsus, seda väiksem on sellest informatsioonist saadav kasu aruande lugejatele.

Järelikult on hindamiseks tehtud kulu ja pingutus vähem õigustatud. Samuti on oluline, kes on aruande tarbijad. Ühe omanikuga ettevõttes ei pruugi olla hindamine õigustatud, samas kui aruande tarbijaid on palju, siis on õiglase väärtuse hindamine kindlasti olulisem.

Vara õiglane väärtus on summa, mida makstakse selle vara eest tavapärase turutehingu puhul. Õiglase väärtuse kõige paremaks näitajaks on vara hetkeväärtus aktiivsel turul. Kui ei ole võimalik tegelikest turutehingutest lähtuda, võib kasutada diskonteeritud rahavoogude meetodit. See tähendab, et arvutatakse välja vara poolt genereeritavate tulevaste netorahavoogude nüüdisväärtus. Mida suurema ebakindlusega hinnangut ja kaudsemat meetodit kasutatakse, seda küsitavamaks muutub õiglase väärtuse usaldatavus, mistõttu õiglase väärtuse hindamisel tuleks üldjuhul kasutada ettevõtteväliste professionaalsete hindajate abi, välja arvatud juhul, kui ettevõttel on olemas vastava kvalifikatsiooniga spetsialistid. Lõpliku otsuse hinnangu kohta teeb muidugi alati juhtkond.

Vara väärtuse testimine

Vastavalt RTJ 5 sätestatule viiakse igal bilansipäeval läbi vara väärtuse test nende varade või varade kogumite suhtes, mille asjus esineb väärtuse võimaliku languse märke. Siinkohal peaks meeles pidama, et sama põhimõte kehtib mitte ainult põhivara suhtes (mis omakorda jaguneb immateriaalseks ja materiaalseks põhivaraks), vaid ka soetusmaksumuses kajastatud investeeringute suhtes.

Väärtuse testi käigus leitakse vara kaetav väärtus, mis on suurem vara õiglasest väärtusest (miinus müügikulutused) ja vara kasutusväärtusest. Vara allahindluseks eksisteerib vajadus ainult juhul, kui nii vara õiglane väärtus kui ka vara kasutusväärtus on väiksemad bilansilisest maksumusest. Varade allahindlusi kajastatakse aruandeperioodi kuluna.

Kuidas tuvastada, kas on ilmnenud märke väärtuse langusest? Üks oluline indikatsioon võib olla kahjumlik äritegevus. Kui varad ei ole toonud eelarvestatud tulu, siis võib olla tekkinud olukord, kus varad vajavad allahindamist.

Võimalikule väärtuse langusele viitavad RTJ 5 kohaselt samuti halvenenud majanduskeskkond või turusituatsioon, varade füüsilise seisundi halvenemine või ka tegevusvaldkondade sulgemine. Piisab ka ühe sellise tingimuse esinemisest.

Kohustuste täielikkuse hindamine

Kohustuste poole pealt peaks juhtkond kindlasti hindama, ega ei ole jäänud moodustamata mõni eraldis. RTJ 8 ütleb, et bilansis tuleb eraldised moodustada juhul, kui:

•    ettevõttel lasub enne bilansipäeva toimunud kohustavast sündmusest tulenevalt juriidiline või faktiline kohustus;
•    kohustuse realiseerumine on tõenäoline ja
•    kohustuse summat on võimalik usaldusväärselt mõõta.

Kõige tavapärasem on eraldiste moodustamine müüdud kaupadele antud garantii, bilansipäeva seisuga perioodi eest otsustamata preemiate, käimasolevate kohtuvaidluste, teiste isikute kohustuste tagatiseks antud tagatiste, kahjulike lepingute, koondamiseraldiste ning keskkonnakahjustuste osas.

Samuti peaks juhtkond veenduma, et kõik bilansivälised kohustused oleksid lisades korrektselt avalikustatud.