Töötajate registreerimine

See projekt on ajaliselt kõige kauem töös olnud ning praeguseks on ka ametlikule kooskõlastusringile saadetud sellesisuline maksukorralduse seaduse muudatuste eelnõu.[1]

Võib tõdeda, et vahepeal on projektiga tööd tehtud ja püütud seda tööandjatele paremini vastuvõetavaks muuta. Eelkõige puudutab see praeguse ravikindlustuse andmebaasi ümberkorraldamist. Ühe uuendusena pakutakse ka praegu puuduvat infovahetust töötukassaga, mis peaks tulevikus ära kaotama teatud koguse pabertõendeid.

Väga suur osa tööandjaid saadab haigekassale oma töötajate arvele ja arvelt maha võtmise teateid paberil, samuti on teada, et ravikindlustuse andmebaasis on arvukalt inimesi, kes on ammu töölt lahkunud, aga kelle tööandja ei ole sellest viitsinud haigekassat teavitada. Tihti on ka ette tulnud, et kui inimesel on mitu töökohta, ei pea teine töökoht vajalikuks töötajat arvele võtta (sest kehtiv kindlustus on ju olemas), kuid kui ühes töökohas töösuhe lõpeb, lõpeb ka ravikindlustuskaitse, kuid inimene ise ei pruugi sellest teadagi. Näiteks pöördus õiguskantsler alles hiljuti haigekassa poole ettepanekuga hakata inimesi kindlustuskaitse lõppemisest teavitama ja ühe näitena teavitamise vajalikkuse põhjendamise juures toodigi mitme töökoha näide.

Mis aga puudutab ümbrikupalga kontrolli, siis kindlasti ei tasu loota, et mis tahes administratiivse meetme rakendamine hakkaks iseenesest kuritegevust (mida ümbrikupalga maksmine ja saamine endast ju kujutab) piirama. Töötaja registreerimine ei taga veel, et talle ametlikult palka makstaks ja sealt ka makse tasutaks. Loodetavasti võiks uus register anda maksuhaldurile võimaluse oma tegevust paremini suunata ja „õigeid kohti“ tihedamalt kontrollida. Samas ma kujutan ette, et ka ilma töötajate registrita peaks Maksu- ja Tolliamet (MTA) väga hästi teadma, mis majandusharudes ümbrikupalka makstakse.

Praktikas saab registri käivitumisel ilmselt raskuspunktiks see, milliseid võimalusi leiavad potentsiaalsed musta palga maksjad süsteemist kõrvale hiilimiseks (viisakuse pärast ma ei hakka praegu näiteid tooma). Mingil juhul ei tohi töötajate register muutuda asendustegevuseks, mis annab maksuametile mugava võimaluse ümbrikupalga kontrollide asemel hakata lihtsalt trahvima neid tööandjaid, kes unustasid oma töötajad õigel ajal registreerida.

Arvete deklareerimine

Arvestades, et algses verisoonis soovis MTA absoluutselt kõikide müügi- ja ostuarvete igakuist deklareerimist (mis oleks andmete mahtu arvestades ilmselt tähendanud kas maksuameti arvutipargi kokkujooksutamist või kogu ametnikkonna rakendamist ebavajaliku töö peale), võiks praegune ettepanek tuua lausa kergendusohke — paljukest neid üle 1000 euro suuruseid arveid siis ikka on, et kodumaa nimel ohverdust teha?[2] Kuid kas sellist ohverdust ikka on vaja?

Kui müüjad ja ostjad hakkavad sisestama arvete andmeid, siis järelikult hakkab maksuameti arvutiprogramm neid müüjate ja ostjate andmeid omavahel võrdlema. Milleks muidu neid andmeid koguda. Ma kujutan väga hästi ette, mida see võrdlus välja toob — mustmiljon kirja- ja arvutusviga (nimed, registrinumbrid, aadressid, kuupäevad jne ei lange kokku), tehingute kajastamine erinevates perioodides (ostja sai arve hilinemisega kätte või kandis läbi maksmata ettemaksuarve), samamoodi parandused ja kreeditarved, mida kumbki pool võib erinevalt tõlgendada, lisaks andmete sisestamisel tehtud vead ning selle kindlasti mitte väikese osa ettevõtjatest, kes ei ole uue kohustusega kursis või lihtsalt ei suvatse deklareerimiskohustust täita, tõmmates sellega õnnetuse kaasa oma tehingupartnerile.

Kui asi väga tõsiselt ette võtta, siis tuleks ilmselt kõik MTA töötajad alates peadirektorist kuni valvurite ja koristajateni panna neid andmeid klapitama ja seda nad tegema jääksidki — sest iga päev hakkaks tublidelt ja töökatelt raamatupidajatelt laekuma tuhandete kaupa parandusi ja täpsustusi.

Ainus, mida me sellest uuest superandmebaasist kunagi leidma ei hakka, on „arveveskite“ arved, millega riigilt käibemaksu välja petetakse. Sest nii nagu tavalises veskis saab tera jämedust reguleerida, saab ka arveveskis arve suurust kujundada vastavalt kliendi soovile. Nii et kokkuvõttes saame „maksuaugule“ lisaks ka „maksupaugu“, ei enamat.

Asjaomaste ametnike suust on kõlanud argumendid, et arvetest teavitamist oleks justkui sellepärast vaja, et sundida maksumaksjaid rohkem elektroonilisi arveid kasutama. Kui see on eesmärk, siis seda tulekski nõuda. Sellel on ikka väike vahe, kas panna ettevõtjale kohustus säilitada dokumente elektrooniliselt ja esitada need maksuhalduri nõudmisel elektrooniliselt (siis kui maksuhaldur on otsustanud konkreetset isikut kontrollida) või nõuda kõikide dokumentide automaatset edastamist maksuhaldurile.

Maksuameti ülemuste mure on selles osas mõistetav, sest kui maksumaksjal on võimalus väljendada kontrollialuseks saamise eest oma „tänu“ sel kombel, et esitab elektrooniliselt olemas olevad andmed paberil, muutes maksuametniku töö keerulisemaks ja aeganõudvamaks, siis kindlasti paljud seda võimalust ka kasutavad ning kuna seadus seda lubab, ei saa seda neile ka pahaks panna. Sarnaselt väljendavad ettevõtjad oma suhtumist mõne statistikaaruande koostamise nõudesse sellega, et saadavad täidetud aruanded faksiga — et ametnikul oleks numbrite toksimise ajal võimalik järele mõelda, kui vajalik see aruanne ikka on.

Meile teadaolevalt ei ole mitte kusagil Euroopas (peale Läti) kehtestatud sellist nõuet, et ettevõtjad peaksid siseriiklikest tehingutest maksuhaldurit sellisel viisil informeerima. See tekitab ka kahtluse, et nii mastaapne infokogumine võib olla vastuolus EL käibemaksudirektiiviga. Sest, uskuge mind, teistes liikmesriikides on täpselt samasugused probleemid arvevabrikute ja karussellpettustega, aga millegipärast ei ole mujal selliste pööraste ideede peale tuldud. Tõsi, käibemaksu rohelises raamatus on sellise andmebaasi kohta veidi fantaseeritud, aga selle raamatu eesmärk oligi „avardada horisonte“ ning pakkuda välja kohati utoopilisi ja teostamatuid lahendusi.

Käibemaksutagastuse pikendamine

See ettepanek on absoluutselt vastuvõetamatu ning isegi ettepaneku põhjendused on minu arvates vastuolus teiste soovitud muudatuste põhjendustega. Kui maksuhaldur arvab, et suurte arvete deklareerimine ja nendest andmebaasi koostamine muudab kontrollitööd lihtsamaks, tuleks käibemaksu tagastamise tähtaega hoopis lühendada.

Täiesti arusaamatuks jääb lohutus, et 94% tagastusnõudeid täidetakse nagunii 3 päeva jooksul ja nii jääb ka edaspidi. Siis tulekski seadusesse kirjutada, et 3 päeva jooksul tuleb käibemaks tagastada või teatada, et maksumaksja suhtes on alustatud kontrolli. Ei ole õigusriigile kohane, et kehtestatakse 60-päevane tähtaeg ja antakse maksuhaldurile õigus oma suva järgi valida, kas maksta raha kohe välja või venitada tähtaja lõpuni. Isegi kui praktikas midagi ei muutu (sel juhul tekib küsimus, miks seda muudatust vaja on), jääb ettevõtjatele igal juhul ebakindlus, et näiteks aasta lõpus saabub maksuametisse murelik telefonikõne rahandusministrilt ning selleks, et tagada riigieelarve parem täitmine, pannakse kõik käibemaksutagastused natukeseks ajaks seisma.

Käibemaksuseadus näeb praegu ette, et MTA saab tagastusnõude täitmist kaks korda 30 päeva kaupa pikendada, kui tal on vaja koguda kontrollimisel täiendavaid tõendeid (KMS § 34 lg 2). Lisaks on võimalus peatada maksutagastus, kui maksumaksjat kahtlustatakse maksualases väärteos või kuriteos (MKS § 107 lg 1). Kui on vaja selles osas midagi muuta (nt pikem kontrolliperiood või suurem pikenduste arv), tuleks arutada nende erisätete muutmist. Ei saa olla mingit õigustust pikendada käibemaksu tagastust nendel, keda ei ole vaja kontrollida.

Mis puudutab intressi, siis on ka juba praegu ette nähtud, et kui maksumaksja venitab kontrolliga ega esita nõutud tõendeid, ei maksta selle aja eest talle intressi (MKS § 116 lg 3). Kui maksumaksja tagastusnõue oli õigustatud, tuleb talle ka raha kinnihoidmisest tekkinud kahju hüvitada. Vastasel juhul kaoks ära ainus toimiv mõjutusvahend, mis sunniks maksuhaldurit oma kontrolliobjekte hoolikalt valima ja kontrolle efektiivselt läbi viima.

Kui maksuamet tahab intresside pealt kokku hoida, võiks ta muuta oma kontrollipraktikat, näiteks mitte anda iga kuu kontrolli uuele ametnikule, kes hakkab maksumaksjalt küsima asju, mida tollelt nagunii iga kuu küsitakse. Samuti võiks ametnikele sõnad peale lugeda, et neile koolitustel antud näidisloetelud dokumentidest, mida võiks kontrolli käigus maksumaksjalt küsida, on tõepoolest näidisloetelud ja neid kõiki ei ole vaja igalt maksumaksjalt iga kuu kohta küsida. Tuletaks meelde ka seda, et käibemaksu tagastusnõude õigsust võib kontrollida ka pärast maksu tagastamist ning enamikul juhtudel on ekslik tagastus ka võimalik hiljem sisse nõuda.

Mida ettevõtjatele tegelikult vaja oleks?

Selle asemel, et ausaid ettevõtjaid karistada täiendavate bürokraatlike koormistega, võiks hoopis mõelda selle peale, kuidas maksude maksmist lihtsamaks ja majanduslikult vähem kurnavamaks teha.

Kui jutt juba intressi peale läks, siis tuletaks meelde, et Eesti maksuintressi määr (0,06% päevas) on Euroopa kontekstis silmatorkavalt kõrge (tavapärased on Eestis VÕS järgsele viivisemäärale sarnased määrad ehk 7–8% aastas). Eestis on maksuintressi sisse programmeeritud ka trahvi komponent, mis mujal riikides rakendub trahvi või muu sunnivahendina. Selle tulemusena on Eestis eriti ebasoodsas seisus need ettevõtjad, kes deklareerivad oma maksukohustused ausalt, kuid kellel on majanduslikel põhjustel tekkinud raskusi kohustuste täitmisega. Neilt kasseeritakse intressi samas määras nagu paadunud maksupetturitelt (teoreetiliselt peaks maksuseaduste rikkujatele määratama täiendavalt ka rahatrahvid maksude väärarvutuse eest, kuid praktikas toimub seda üsna harva ja suurte maksusummade puhul võib rahatrahvi ülemmäär kas või intressiga võrreldes jääda üsna väikeseks).

Teise asjana mainiks lootusetutelt arvetelt käibemaksu tagasiarvestamist. Euroopa Liidu käibemaksudirektiiv lubab liikmesriikidel valida, kas vabastada müüja riigile käibemaksu tasumisest, kui ostja muutub maksejõuetuks ja jätab arve müüjale tasumata. Suurem osa liikmesriike on oma ettevõtjatele selle õiguse andnud. Audiitorfirma PwC 2009. aastal koostatud uuringust selgub, et uuringuga hõlmatud 21-st EL liikmesriigist vaid 6 (Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Ungari, Leedu, Slovakkia) ei võimalda lootusetuks muutunud arvetelt käibemaksu tagasi arvestada, samas on teada, et Leedu ja Tšehhi Vabariik on praeguseks ajaks sarnase korrigeerimise õiguse kehtestanud.[3] Käibemaks on siiski kaudne maks ja müüja peaks riigile edasi kandma selle käibemaksu, mille ta ostjalt saab. Praegune Eesti praktika võimendab maksejõuetutest klientidest tekkivat kahju, sest lisaks saamata rahale ja võimalikele võla sissenõudmisega seotud kuludele tuleb ka käibemaks omast taskust peale maksta.

Kolmas vajalik muudatus puudutab kassapõhist käibemaksuarvestust. Alates 2011. aastast lubatakse kassapõhist maksuarvestust kasutada ka juriidilistel isikutel, kelle aastakäive jääb alla 200 000 euro, kuid praktikas kasutab seda võimalust vaid käputäis maksumaksjaid.[4] Kindlasti oleks erikorra kasutajaid oluliselt rohkem (teoreetiliselt võiks neid olla 80% käibemaksukohustuslaste koguarvust), kui kassapõhise erikorra kasutamine ei oleks muudetud nii vastikuks, nagu see praeguse seaduse järgi on. Esiteks ei lubata maksukohustust rohkem edasi lükata kui kaks kuud (KMS § 44 lg 5) ning teiseks peavad kassapõhise erikorra rakendajad esitama igakuiselt aruande kõikide laekumata ja maksmata arvete kohta (sisuliselt selle sama lisainfo, mida maksuamet tahab kõigile kohustuslikuks teha). Praegusel kujul ei anna erikord mingit positiivset efekti ning see tuleks kas ära kaotada või muuta ettevõtjasõbralikumaks.

Kui Rahandusministeeriumi pressiteates välja toodud ettepanekud ilmuvad ametliku eelnõu kujul, kavatseb EML kindlasti oma vastuväited ja ettepanekud ka ametlikult esitada, vajadusel kas või kuni põhiseaduslikkuse järelevalve menetluseni välja. Siiski loodame, et neid uitmõtteid sellisel kujul ametlikult välja ei käida. Ettevõtjate ja ajakirjanduse reaktsioon peaks selleks piisavalt põhjust andma.

[2] Ühest e-arvete reklaamtekstist lugesin, et igal aastal saadavad Eesti ettevõtted oma klientidele ligi 53 miljonit arvet, kuid neist vaid 1,5 miljonit e-arvena pankade vahendusel. Isegi kui oletada, et vaid 1% arvetest ületab 1000 eurot, teeks see 44 000 arvet igas kuus ehk umbes 26 arvet iga MTA töötaja kohta.

[3] Kuigi Eesti puhul ei ole käibemaksu tagasiarvestamise keeldu seaduses sätestatud, on praktikas levinud arusaam, et KMS § 29 lg 7 justkui selle keelaks. EML ja Rahandusministeeriumi selleteemaline kirjavahetus koos kommentaaridega on avaldatud artiklis: Kes või mis on kreeditarve? – MaksuMaksja, 2010, 4, lk 12-15. Praeguseks on Rahandusministeerium ette valmistanud ka seaduseelnõu, millega see keeld viidatud sättesse sõnaselgelt lisatakse.

[4] MTA andmetel kasutas 01.01.2013 seisuga kassapõhist käibemaksuarvestust 709 isikut, kellest 657 olid füüsilisest isikust ettevõtjad.