Suurimat probleemi veelgi tööjõumaksude tõstmisega võimendada pole arukas.
Tööstuskindlustuse maksemäära tõus 4,2 protsendini, mootorsõiduki aastamaksu kehtestamine, maamaksu tõus ja tulumaksumäära tõus 5 protsenti ühes astmelise tulumaksu kehtestamisega on ettepanekud, mille rakendamine hävitaks meie konkurentsivõime ning viiks majanduse veelgi sügavamasse langusesse.
Mitte ükski Euroopa Liidu liikmesriik pole vastusena ülemaailmsele kriisile tõstnud tööjõu maksukoormust. Seda ei tehta, sest majandusteaduslike teadmiste järgi saaks sellisel maksutõusul olla vaid negatiivsed tagajärjed.
Pelgalt maksutõusudega valitsussektori tasakaalu parandamine tähendaks seda, et avaliku sektori toimimise efektiivsust ei tahetagi suurendada. Kriisis tuleb kannatused jagada solidaarselt. Ka valitsussektor peab muutuma veel efektiivsemaks ning seetõttu on valitsussektori kulutuste edasine kärpimine möödapääsmatu.
Kulude vähendamise kõrval tuleb kriisiajal leida võimalus mittemaksuliste tulude suurendamiseks. Omanikutulude suurendamine ning riigi valitsemiseks mittevajaliku vara võõrandamine ei peaks olema praegu tabuteema.
Eurovahendite parem kasutamine on oluline majanduse elavdamine allikas. See omakorda mõjutab ka riigi eelarvesse laekuvaid maksutulusid.
Meie maksusüsteem ja konservatiivne eelarvepoliitika on meie riiki hästi teeninud, mida arvavad ka rahvusvahelised analüütikud. Reitinguagentuurid on andnud Balti riikidest kõrgemad reitingud just Eestile, mis tähendab meie ettevõtjatele ja eraisikutele naabritega võrreldes oluliselt odavamat laenuraha.
Headel aegadel oleme kogunud riigile märkimisväärsed reservid, oleme hoidnud valitsussektori võlakoormuse kõige madalamal Euroopa Liidus. Eesti on üks väheseid riike Euroopa Liidus, kus valitsus pole pidanud kulutama maksumaksja raha pangandussektori päästmiseks.
Kogu maailm on kriisis, ka Eesti on majanduskriisis. Kuid kriisis olles ei tohiks me teha paanilisi ja ebaratsionaalseid otsuseid. Paraku rahandusminister Ivari Padari pakutud maksutõusu pakett on nii paaniline kui ka ebaratsionaalne.
Majanduse elavdamise seisukohalt on odavam laenuraha ülioluline ning sellest eelisest loobumine oleks lihtsalt kahetsusväärne.
Meie senine suund - otseste maksude vähendamine ja saastamistasude ning tarbimismaksude suurendamine - on olnud õige. See suund on olnud maailmas valdav ning selles suunas peab ka Eesti oma maksupoliitika arendamisega edasi liikuma. Ka praegu on maksualaselt meie suurim probleem liiga kõrgelt maksustatud tööjõud. Suurimat probleemi veelgi tööjõumaksude tõstmisega võimendada pole arukas.
Meie maksupoliitika loob eeldused Eesti majanduse kiireks väljumiseks kriisist. Ka Euroopa Komisjon on öelnud üheselt: Eesti maksupoliitika soosib majanduskasvu. See on meie trump, mida ei tohi majanduslikust rumalusest või erakondlikku omakasu taga ajades maha mängida.
Tulumaksumäära vähendamine headel aegadel on olnud mõistlik. See hoidis riigi kulutused kontrolli all. Mida rohkem tulumaksu riik inimestelt sel ajal võtnuks, seda paksem olnuks headel aegadel riigi rahakott ja seda rohkem tänaseks üle jõu käivaid kohustusi oleks riik vahepeal ilmselt enda kanda võtnud. Majanduskriisist väljumine, nagu ka kulutuste kärpimine taoliselt rasvunud riigis, olnuks hoopis raskem.
Me kärbime valitsussektori kulusid ning otsime uusi tulusid selleks, et riik oleks rahanduslikult jätkusuutlik ka siis, kui kriis kestab kauem. Siiani oleme suutnud kriisi ebameeldivatele väljakutsetele valitsussektori kulutuste kokkutõmbamisega kiirelt reageerida. Seda on adekvaatselt hinnanud ka reitinguagentuurid. Kui mitmed ELi liikmesriigid pingutavad selle nimel, et hoida valitsussektori defitsiiti kümne protsendi piirides, on meie eesmärk endiselt soov mitte ületada kolme protsendi piiri. Defitsiidi madalal hoidmine on eelkõige vajalik rahandusliku stabiilsuse tagamiseks meie riigis.
Euro on kindlasti ülioluline eesmärk, mis aitab riigi rahanduslikku kindlust tulevikus veelgi tõsta. Euro on boonus, mille saame, kui suudame tagada riigi finantsilise stabiilsuse.
Samal teemal:
