Määruse vastuvõtmisel hakkab meil kehtima kõrvuti Eestis kehtivate lepinguõiguse sätetega ka Euroopa ühise müügiõiguse normistik, mida Eesti tarbijad ja ettevõtjad saavad soovi korral kohaldada piiriüleste tehingute korral. Siseriiklikus õiguses muudatusi ei tehta ning Euroopa ühine müügiõiguse normistik annab üksnes lisaväärtuse nendele ettevõtjatele ja tarbijatele, kes osalevad piiriüleste tehingute sõlmimisel. Hetkel ei ole määrust veel vastu võetud, kuid tõenäoliselt tehakse seda 2012. aasta jooksul.(1)
Mis on EL-i ühine müügiõigus?
Euroopa ühise müügiõiguse normistik on välja töötatud piiriülese kaubanduse lihtsustamiseks. Täpsemalt muudab väljatöötatud normistik tulevikus Eesti ettevõtjate jaoks lihtsamaks ja odavamaks piiriülese kaubanduse laiendamise ning suurendab tarbijate usaldust piiriüleste ostude tegemise vastu. Tegemist on detailse normistikuga, mis käsitleb kogu lepingu sõlmimise ja täitmise protsessi, sisaldades sh õiguskaitsevahendid piiriülese lepingu rikkumise juhuks. Selleks, et Euroopa ühise müügiõiguse normistik reguleeriks pooltevahelist tehingut, peavad lepingupooled sõlmima sellekohase kokkuleppe.
Euroopa ühise müügiõiguse normistikku on tulevikus võimalik kohaldada piiriülestele kaubamüügilepingutele, digitaalse infosisu üleandmise lepingutele (nt digitaalsed mängud, tarkvara, sh internetist allalaaditav muusika, filmid jne) ning müügiga seotud teenuste osutamise lepingutele, mis käsitlevad nt. kauba paigaldamist, hooldust või parandamist. Euroopa ühise müügiõiguse normistikku saab kohaldada kaupleja ja tarbija vahelistes tehingutes ning kauplejate omavahelistes lepingutes, juhul kui üks ettevõtjatest on väike- või keskmise suurusega ettevõtja.(2) Eraisikute vahelistes tehingutes ühist müügiõiguse normistikku kohaldada ei saa. Lisaks peab normistiku kohaldamiseks olema tegemist piiriülese tehinguga, st lepingupoolte peamised tegevuskohad peavad asuma erinevates riikides, millest vähemalt üks on liikmesriik. Poolte kokkuleppel on võimalik Euroopa müügiõiguse normistikku kohaldada ka tehingutele, mille liikmesriigi tarbija või väike- ja keskmise suurusega ettevõtja sõlmib kolmandas riigis tegutseva lepingupoolega.
Ehkki määruse kohaselt jäetakse liikmesriikidele võimalus laiendada normistiku kohaldamisala ka siseriiklikele tehingutele ning kõigi ettevõtjate vahelistele lepingutele, sõltumata ettevõtte suurusest, ei ole teada, kas Eesti sellist võimalust kasutab.
Miks on seda vaja?
Käesoleval juhul on kõigis EL-i 27 liikmesriigis erinev lepinguõigus, mis muudab piiriülese kaubanduse keeruliseks ja kulukaks, eelkõige just väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Juhul kui piiriülesele tehingule kohaldatakse välisriigi õigust, tekivad kulutused, mis on seotud välisriigi lepinguõiguse sätete kindlakstegemisega, õigusabi kasutamisega ning lepingute kohandamisega vastavalt tarbijaõiguse sätetele ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingute korral. Nimelt peab Eesti ettevõtja, kelle majandustegevus on suunatud välisriigi tarbijatele, arvestama, et isegi juhul, kui lepingupooled on valinud lepingule kohaldatava õigusena mõne muu õiguse kui tarbija liikmesriigi õiguse, kohalduvad pooltevahelistele suhetele tarbija liikmesriigi tarbijakaitse sätted, millega nähakse ette tarbija kõrgem kaitse võrreldes lepingule kohaldatava õigusega. Seega peab kaupleja eelnevalt välja selgitama, kas tarbija peamise elukoha liikmesriigi õigusega pakutakse ulatuslikumat kaitset ning tagama, et leping on nende sätetega kooskõlas. Seega võib lepinguõiguslike kulutuste tõttu osutuda väike- või keskmise suurusega ettevõtja jaoks piiriülese tehingu sõlmimine ebaproportsionaalselt kulukaks võrreldes tehingu väärtusega.
Mida võidavad ettevõtjad?
Ettevõtjate jaoks muudab Euroopa ühise müügiõiguse normistik piiriüleste tehingute sõlmimise odavamaks, mistõttu aitab tulevikus kehtima hakkav regulatsioon eelkõige väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatel laiendada majandustegevust uutele piiriülestele turgudele.
Kui käesoleval juhul tuleb ettevõtjal kauplemiseks kogu EL-is tutvuda 27 riigi erineva lepinguõigusega, siis tulevikus kaasneksid Euroopa ühise müügiõiguse normistiku kohaldamisega ettevõtjale üksnes normistikuga tutvumise ühekordsed kulutused. Kuna ühise müügiõiguse normistik sisaldab täielikult ühtlustatud kohustuslikke tarbijakatise norme, ei ole juhul, kui pooled otsustavad kasutada Euroopa ühise müügiõiguse normistikku, kõnealuses valdkonnas erinevusi liikmesriikide õiguses. Seega ei pea ettevõtja täiendavalt välja selgitama, kas tarbija liikmesriigi õigusega pakutakse tarbijale ulatuslikumat kaitset võrreldes lepingule kohaldatava õigusega.
Regulatsiooni lisaväärtuseks on ka läbirääkimiste lihtsamaks muutumine. Nimelt võib kokkuleppe saavutamine kohaldatava õiguse osas olla lihtsam, kui läbirääkimised toimuvad nö neutraalse õiguse üle, mis on mõlemale poolele võrdselt kättesaadav nende oma keeles.
Mida võidavad tarbijad?
Kuivõrd Euroopa ühise müügiõiguse normistik lihtsustab ja muudab odavamaks piiriülese kauplemise, suurendab see tõenäoliselt pakkumisel olevate kaupade ja teenuste arvu. Kui ettevõtjad konkureerivad omavahel laiemal turul, on ka tarbijate kaubavalik laiem ja hinnad madalamad. Kasu saavad sh selliste turgude tarbijad, mida kauplejad praegu väldivad lepinguõigusest tuleneva õigusliku keerukuse tõttu või seetõttu, et turu väiksus ei õigusta turule sisenemisega kaasnevaid suuri kulutusi.
Kuivõrd Euroopa ühise müügiõiguse normistikuga on tagatud tarbijaõiguste kõrgetasemeline kaitse, võimaldab uus normistik vähendada tarbijate praegust ebakindlust ning suurendada tarbija usaldust piiriüleste ostude tegemise vastu. Nt. juhul kui ostetud kaup osutub defektseks, annab Euroopa ühise müügiõiguse normistik tarbijale võimaluse valida kas lõpetada leping ja nõuda kogu raha tagasi, lasta defektne kaup vahetada, parandada või nõuda hinna alandamist. Eesti tarbijatel sellist laia valikuvõimalust kehtiva regulatsiooni kohaselt ei ole.
(1) Viviane Reding. The optional Common European Sales Law – Seizing the opportunity; Conference on European Tort Law, Warsaw, 10 November 2011. Kättesaadav arvutivõrgus: http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=SPEECH/11/742&;format=HTML&aged=0&language=EN&guiLanguage=en (21.02.2012).
(2) Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse ettepaneku [Brüssel, 11.10.2011, KOM (2011) 635 lõplik, 2011/0284 (COD)] artikli 7 kohaselt on väike- või keskmise suurusega ettevõtja kaupleja, mille a) töötajate arv on väiksem kui 250 ning b) aastakäive ei ületa 50 miljonit eurot või aasta bilansimaht ei ületa 43 miljonit eurot. Kättesaadav arvutivõrgus: http://ec.europa.eu/justice/contract/files/common_sales_law/regulation_sales_law_en.pdf (22.02.2012).
Anni Prants,
jurist,
Tamme Otsmann Ruus Vabamets Advokaadibüroo
Avaldatud RUP.ee Profiblogis
