Eristada tuleb konstitutiivset ja deklaratiivset võlatunnistust
Nimelt, võlaõigusseaduse § 30 kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Seega tehakse vahet:
- konstitutiivsel võlatunnistusel – tegemist on iseseisva kohustusega, mille kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva võimaliku tehingu kehtivusest;
- deklaratiivsel võlatunnistusel – võlatunnistusega ei looda uut kohustust, vaid üksnes kinnitatakse juba olemasolevat kohustust eesmärgiga lihtsustada võlausaldaja nõude maksmapandavust ning välistada võlgniku võimalikke vastuväiteid võlale.
… ja siis tuleb omakorda vahet teha erinevatel konstitutiivsetel võlatunnistustel
Paraku ei piirdu võlatunnistuste eristamine üksnes eeltooduga. Riigikohus on asunud seisukohale, et eristada saab ka kahte liiki konstitutiivseid võlatunnistusi: võlatunnistust, mis sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks, ja võlatunnistust, mis sõlmiti varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks.
Seega juhul, kui Jüri peaks hakkama Mati nõudele vastu vaidlema, siis seda, kas pooled leppisid kokku deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning juhul kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, siis millisega, peab otsustama kohus. Siinkohal märgin, et määrav ei ole see, millist sõnastust pooled võlatunnistuses kasutasid, vaid see, milline oli poolte tegelik tahe võlatunnistuse sõlmimisel.
Võlausaldaja peab tõendama konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu
Kui Mati väidab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega ehk eesmärk oli luua algsetest võlasuhetest sõltumatu iseseisev kohustus, peab Mati suutma seda ka kohtus tõendada. Kui ta seda teha ei suuda, siis üldjuhul loetakse võlatunnistus deklaratiivseks ning Mati peab oma nõude maksmapanekuks tõendama ka võlatunnistuse aluseks olnud nõuete olemasolu.
Samas võib kohus asuda ka seisukohale, et tegemist ei ole üleüldse võlatunnistusega. Nimelt on Riigikohus märkinud, et võla kirjalikus vormis tunnistamine ei pruugi üldse tähendada võlgniku tahet anda võlatunnistus. Võlgnik võib tunnistusega üksnes möönda võla olemasolu, soovimata anda sellisele tunnistusele õiguslikku siduvust.
Seega on esmapilgul lihtsast võlatunnistusest kujunenud tänu kohtupraktikale keeruline instrument, mille sõlmimisel tuleb olla hoolas ning võtta arvesse kehtivat praktikat.
