Erinevad arusaamad elust ja maailmavaatest võivad aga tekitada paksu verd kaasomanike vahel. Nii võib juhtuda, et ei olda rahul sellega, kuidas ühist vara eset kasutatakse või kes peab panustama selle säilimisse ja heakorda.
Niisugused erimeelsused ajendavad kaasomanikke otsima lahendusi, kuidas lõpetada närvesööv ja pingeid tekitav ühine omandisuhe.
Asjaõigusseadus on andnud kaasomanikele kaks võimalust, kuidas kaasomandisuhet lõpetada.
Loogilisena on ühe võimalusena seaduses ette nähtud õigus lõpetada kaasomandisuhe kaasomanike vahelise kokkuleppega. Nõnda saavad kaasomanikud ise määrata ära, kellele milline vara ese jääb ja kes kui palju mida saab.
Selline kaasomandi lõpetamine oleks ainuõige viis ja lahendus, kuid arvestades kaasomanike vahelisi pingelisi suhteid ja teades tegelikku praktikat, siis enamikul juhtudest sel viisil kaasomandisuhteid ei lõpetata. Paratamatult lähevad kaasomanike soovid ja ootused vara jagamisel üksteisest lahku ning selle pinnalt ei ole võimalik pooltele sobivat kokkulepet saavutad.
Selleks et kaasomand jagamata ei jääks, on seadus ette näinud ka teise võimaluse kaasomandi jagamiseks – see on kohtu otsus. Seaduse järgi on kohtule antud õigus jagada kaasomand ära vastavalt ühe kaasomaniku hagis taotletud viisil. Viisid, mida kaasomanik saab hagis taotleda ja mille üle saab kohus otsustada, on järgmised:
- jagada asi reaalosadeks;
- anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas;
- müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
Praktikas on kõige enam taotletava kaasomandi jagamise viisina kasutusel teine variant, nii et üks kaasomanik saab näiteks korteriomandi ainuomanikuks, kuid samas kohustub teisele kaasomanikule välja maksma tema mõttelise osa turuväärtuse korteriomandist. Sel viisil on kaasomanike huvid balansseeritud ja ühine ese saab õiglaselt jagatud.
On ette tulnud ka olukord, kus mõlemad kaasomanikud soovivad korterit endale saada. Sellisel juhul teine lahendus ei tööta ning kõige paremini kohaldub kolmas, millisel juhul tuleks korraldada enampakkumine: kas siis avalik või kaasomanike vahel. Avalikul enampakkumisel saab selgeks korteri turuväärtus ning saadud raha jagatakse kaasomanike vahel ära vastavalt nende osade suurusele kaasomandist.
Praktikas ei ole laialdaselt kasutusel olnud esimene variant – reaalosadeks jagamine. Eelkõige on siin probleemiks asjaolu, et kaasomandis olevat eset ei ole füüsiliselt võimalik reaalosadeks jagada. Samas ei saa seda võimalust täiesti kõrvale jätta, sest kui jagamisel on ese, mida on lihtne ja seaduse järgi võimalik reaalosadeks jagada, siis on tegemist väga asjakohase kaasomandi jagamise viisiga.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kaasomandisuhe on inimsuhteid proovile panev õigussuhte vorm. Ühtedele selline omandivorm sobib, teistele mitte. Selleks et kaasomandisuhet lõpetada, on seadus ette näinud kaks moodust – kokkuleppeline või kohtuotsus. Praktika on aga läinud seda rada, et kui inimsuhted on juba kord keerdus, siis kokkuleppele ei jõuta ning tuleb minna kohtusse.
