Viivis on tähtis ja asendamatu abinõu, mille kaudu kaitsta ennast maksetega viivitusse jäänud võlgnike tekitatud kahjude eest. Sel põhjusel ollakse sageli huvitatud lepingutes võimalikult kõrge viivisemäära kokkuleppimisest, lootes seeläbi makseviivitusi ära hoida ning viivituse korral saada ka hüvitust tekitatud ebameeldivuste ja kahjude eest.

Artiklis anname ülevaate viivisega seonduvatest olulisematest küsimustest, millele lepingut sõlmides tähelepanu pöörata, ning selgitame, kuidas sõlmida viivise osas kokkuleppeid nii, et need hiljem ikka kehtima jääksid ja et viivis oleks vajadusel võlgnikult ka sissenõutav.

Kokkuleppeline ja seadusjärgne viivis

Viivisemäära ulatust reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1, sätestades kaks võimalikku alust viivisemäära kujundamiseks – poolte kokkuleppel ning seadusjärgne viivisemäär. Seadusjärgset viivisemäära rakendatakse olukorras, mil pooled ei ole lepingus viivise suurust fikseerinud.

Siinkohal on oluline märkida, et poolte kokkuleppeks ei loeta lihtsalt teisele poolele arve esitamist. Selleks et arvel saaks kajastada seadusjärgsest viivisest kõrgemat viivist, peab selline viivisemäär olema poolte vahel eelnevalt kokku lepitud. Seadusjärgset viivist võib arve tasumisega viivitamisel nõuda aga igal juhul, see tähendab ka siis, kui viivist ei ole kokku lepitud ja seda ei ole arvel üldse märgitud.

Tuleb tähele panna, et seadusjärgne viivisemäär muutub iga poole aasta järel. Lähtuda tuleb Eesti Panga kodulehel avaldatud intressimääradest, millele lisandub VÕS-i § 113 lg 1 alusel 8% aastas.

Arvestades, et alates tänavu 1. juulist on eelviidatud intressimäär 0,00%, siis seadusjärgne viivisemäär käesoleval ajal ongi 8% aastas ehk ligikaudu 0,02% päevas (kuni 30. juunini oli seadusjärgne viivisemäär 8,05% aastas).

Nii lepingus fikseeritud kui ka seadusjärgset viivist saab lihtsa vaevaga arvutada viivisekalkulaatori abil, mis on avalikult ja tasuta kättesaadav aadressil www.viivisekalkulaator.ee.

Viivisekokkulepete piirangud

Niisiis on lepingu pooled põhimõtteliselt vabad otsustama viivisemäära suuruse üle. Seega võib jääda mulje, et lepingus võib sätestada kuitahes suure viivise ning kaitsta end seeläbi teise poole makseviivituste vastu.

Arvestada tuleb siiski mitmete piirangutega ning neid tuleb silmas pidada juba lepingu sõlmimisel. Vastasel korral võite avastada, et sõlmitud viivisekokkuleppe realiseerimine osutub võimatuks ning selle alusel ei ole võimalik võlgnikult viivist täies ulatuses sisse nõuda.

Esiteks jätab seadus viivise maksmiseks kohustatud isikule õiguse nõuda ebamõistlikult suure viivisemäära vähendamist (VÕS § 113 lg 8).

Viivise „mõistlikku suurust“ seadus ei sätesta ning selle mõiste sisustamine on jäetud kohtupraktika hooleks. Nii on näiteks Tartu maakohtu 28.03.2012 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-11-17276 peetud 0,5%-list viivisemäära päevas ebamõistlikult kõrgeks. Riigikohus on öelnud et mõistliku viivise summa määramisel on tegemist hinnangulise väärtuskategooriaga, mida ei ole võimalik sisustada faktiliste asjaolude kaudu ning mida kohus seetõttu vähendab oma siseveendumuse alusel (riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12).

Kohus võib seejuures hinnata nii viivise määra mõistlikkust kui ka viivisenõude kogusuurust. Väljakujunenud põhimõtte kohaselt ei mõista kohtud üldjuhul viivist välja suuremas ulatuses, kui on põhinõue.

Teiseks tuleb arvestada viimase aja kohtupraktikaga, mis lubab teatud juhtudel kohtul endal sekkuda poolte lepingulistesse suhetesse ning hinnata viivisemäära kehtivust ilma, et teine pool peaks viivisenõudele kohtus vastu vaidlema. Sellest olukorrast räägimegi järgnevalt lähemalt.

Milline on mõistlik viivisemäär?

Tänavu 10. mail väljendas riigikohtu tsiviilkolleegium kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 esmakordselt seisukohta mõistliku viivisemäära ulatuse osas ning nägi ebamõistliku viivisemäära õigusliku tagajärjena ette vastava tingimuse tühisuse. Vaidlus puudutas küll ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustes sisalduvat viivisemäära, kuid on kahtlemata märgilise ja suunda näitava tähendusega ka muudes võlasuhetes.

Riigikohus leidis, et kuigi viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, tuleb siiski eelduslikult hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu hinnangul kajastab sellises suurusjärgus viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.

Seega riigikohtu otsuse tulemusel ei tohiks vähemalt tarbijatega sõlmitavates lepingutes sätestada suuremat viivist kui on lepingu sõlmimise hetkel kehtiv kolmekordne seadusjärgne viivis. Käesoleval ajal saaks tarbijalepingus maksimaalne viivisekokkulepe küündida seega 24%-ni aastas ehk ligikaudu 0,066%-ni päevas (arvestades, et seadusjärgne viivisemäär on hetkel 8% aastas).

Mis saab, kui viivisekokkulepe osutub tühiseks?

Oluline on meeles pidada, et kui kohus tuvastab viivisekokkuleppe tühisuse, siis ei vähendata lepingus sätestatud viivisemäära 3-kordse seadusjärgse määrani, vaid tühise kokkuleppe puhul loetakse, et seda ei ole kunagi olemas olnud. See tähendab, et viivise osas kokkulepe puudus.

Nagu artikli alguses selgitasime, on kokkuleppe puudumise korral õigus nõuda võlgnikult üksnes seadusjärgset viivist. Seega, kui viivisekokkulepe osutub tühiseks, on võimalik nõuda vaid seadusjärgset viivist.

Riigikohtu otsuse mõju ettevõtjatevahelistele lepingutele

Kuigi eelviidatud riigikohtu lahend keskendub lepingule, mille üheks pooleks on tarbija, jääb õhku siiski küsimus, kas kohtulahendis nimetatud mõistlik kokkuleppeline viivisemäär (s.o kolmekordne seadusjärgne viivis) võiks kohalduda lisaks tarbijalepingutele ka muudele lepingu liikidele.

On üsna tõenäoline, et riigikohtu otsuses sätestatud mõistlikule viivisemäärale hakkavad tuginema ka võlgnikest ettevõtjad, eriti olukorras, kus viivisemäär tuleneb ettevõtjate vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest. Siiski tuleb silmas pidada, et ettevõtjate finantsilise võimekuse piir on kõrgem kui tarbijal ning puudub nn nõrgem osapool, kes vajaks erilist kaitset. Seetõttu ei saa riigikohtu poolt tarbijalepingu osas tehtud järeldusi kanda otse ja samasuguses ulatuses üle ettevõtjate vahelistele lepingutele.

Siiski peavad ka ettevõtjad kokkulepete sõlmimisel arvestama, et viivisemäär oleks ettevõtjate vahelise võlasuhte asjaolusid arvestades mõistlik ja kooskõlas heade kommetega. Selliseks mõistlikuks viivisemäära ulatuseks ei pea ilmtingimata olema aga kolmekordne seadusjärgne viivisemäär. Samas võivad ettevõtjad kasutada seda loomulikult nn maamärgina, mida silmas pidada ja millest lähtuda oma viivisetingimuste sisustamisel.

Keidi Kõiv, jurist
Evelin Jõgar, jurist