„Minu firma ei olegi minu firma?“

Äriõiguses on sellise olukorra vältimiseks, kus osaniku huvid osanikuna ja ühingu esindajana on vastuolus, ette nähtud hääleõiguse piiramise põhimõtte. See tähendab, et teatud toimingute otsustamisel osanike koosolekul ei ole osanikul hääleõigust. Osanik ei võta osa hääletamisest ja tema hääled arvatakse kvoorumist välja, kui otsustatakse:

• tema vabastamist kohustusest või vastutusest,
• temaga tehingu tegemist või
• nõude esitamist tema vastu.

Näiteks: osanikule A kuulub 60% häältest, osanikule B 25% häältest, osanikule C 10% häältest ja osanikule D kuulub 5 % häältest. Otsustamisele tuleb nõude esitamine osaniku A vastu. Sellise päevakorrapunkti osas osanik A hääletada ei saa ja tema hääled arvatakse kvoorumist välja. Otsus osaniku A vastu võetakse vastu, kui ülejäänud osanikest üle poole on osanike koosolekul kohal ja koosolekul osalevatest üle poole hääletavad otsuse poolt (juhul kui põhikirjas pole teisiti ette nähtud).

Sarnased põhimõtted kehtivad ka juhul, kui ühing sõlmib lepingu mõne osanikuga. Näiteks kui osanik A soovib rentida ühingule kuuluvat kinnisvara, siis selleks peab osanike koosolek andma oma nõusoleku ja osanik A selle otsustamisel hääletada ei saa.

Tehingute puhul ei ole hääleõiguse piirang absoluutne. Näiteks kui osanik on juhatuse liige ja soovitakse sõlmida ühingu ning juhatuse liikme vahel juhatuse liikme lepingut, on riigikohus näinud ette, et sellisel juhul on osanikul õigus hääletada, hoolimata hääletusõiguse piirangutest.

„Põgene hääleõiguse piiranguga osanik, see on ainus võimalus…“

Huvide konflikti küsimuses tuleb ka mainida praktikas sageli ettetulevat põgemistaktikat. Kui osanike vahel on tekkinud vaidlused ja soovitakse hakata nõudeid menetlema osanike koosolekul, siis hakkavad osalused kiiresti liikuma. Seega ülaltoodud näites, kus osanik A on löögi all, avastavad ühel hetkel osanikud B, C ja D, et osanik ei olegi enam osanik A, vaid tema osalused on liikunud mõnda juriidilisse kehasse, mille osas hääleõiguse piirangud ei kehti.

Praktikas on tulnud ka ette juhtumeid, kus enne iga koosolekut, kus osaniku A personaalküsimus arutusele tuleb, liigub osalus juriidilisse kehasse ja pärast koosolekut tagasi osanikule A. Ja nii iga osanike koosoleku puhul.

Tegemist on nii sagedase probleemiga, et sarnaseid kaasuseid on riigikohtu praktikas mitmeid. Väikeosaniku kaitseks on kohus tõlgendanud, et olgugi et üldreeglina on iga osanik vaba tegema oma osalusega, mida tahab, võib teatud juhtudel selline osaluse üleandmine ikkagi olla tühine, nt kui on tehtud näilik tehing.

Näiliku tehinguga soovivad pooled jätta mulje tehingu tegemisest, mida nad tegelikult ei soovi teha, või varjata teist tehingut. Kui vaidlusaluse osanik A tegelikult soovis osaluse üle anda, siis ei ole tegu näiliku tehinguga. Küll aga võib osaluse üleandmisele suunatud tehing, mille eesmärk on ebamoraalne ja taunitav, olla vastuolus heade kommetega.

Head kombed huvide konflikti kontekstis

Riigikohus on tehingute heade kommete vastasust arutanud korduvalt. Esimestel lahenditel on juba vanust üle 20 aasta.

Kohtu poolt sõnastatud üldreegel on, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal, ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingute eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu tegemise heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid.

Huvide konflikti kontekstis ongi heade kommete vastasus üheks võimalikuks väikeosaniku kaitsevahendiks. Riigikohus on märkinud, et muu hulgas võib osaluse võõrandamine olla näilik ja tehing tühine, kui tehingu eesmärk oli vältida hääleõiguse piirangu kohaldamist.

Kokkuvõtteks:

• See, et osanikule kuulub üle poole ühingu osakapitalist, ei tähenda, et tal on vabad käed ühingu eest otsustamisel.
• Kui osanik soovib sõlmida ühingu nimel tehingut isikuga, kus osanikul endal on äratuntavad ärihuvid, siis tuleb kindlasti formaalsustele mõelda. Isegi juhul, kui osanike vahel on taevas pilvitu.
• Kui oled väikeosanik, siis tea oma õigusi. Kohtupraktika liigub samm-sammult „enamusosanik = tema firma“-lähenemiselt maailma, kus tsiviilõiguse üldpõhimõtted, nagu heade kommete järgimine osanikevahelistes suhetes, on väikeosanikule abiks. Loodetavasti tuleb ka seadusandja varsti kaasa sellise arenguga.