Säte defineerib täitmise kviitungit järgmiselt: „Võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung).”
Esmapilgul tundub, et tegemist on väga lihtsa õigusliku instrumendiga, mille abil saab võlgnik tõendada, et ta on omapoolse kohustuse võlausaldaja ees täitnud. Igapäevaelust võib täitmise kviitungi näitena tuua toidupoest antava tšeki, mille müüja annab ostjale pärast müügihinna tasumist. Tundub lihtne ja loogiline, aga…
Kliendi kaasuses oli toimunud liisinguga ehitusmasina ostmine, kus klient oli müüja rollis ja müüs masina pangale, kes liisingulepingu alusel andis selle liisinguvõtja kasutusse.
Müügilepingusse oli saanud kirja klausel, et enne müügilepingu sõlmimist oli liisinguvõtja tasunud ostusummast 5000 eurot otse müüjale. Oluline on märkida, et klient ja liisinguvõtja olid varasemalt samuti omavahelistes ärisidemetes ning esitanud üksteisele vastastikku erinevate teenuste eest arveid. Enne müügilepingu sõlmimist lepiti aga suuliselt kokku, et masina eest tasutav 5000 eurot kuulub nii-öelda tasaarvestamisele arvete osas, mida liisinguvõtja oli kliendile esitanud koguväärtuses 8000 euro eest. Nõnda oleks klient pidanud tasuma liisinguvõtjale esitatud arvete alusel üksnes 3000 eurot. Juhtus aga nii, et liisinguvõtja pöördus kohtusse ja nõudis kliendilt esitatud arvete alusel 8000 eurot.
Kohtumenetluses tugines liisinguvõtja VÕS-i §-s 95 sätestatud täitmise kviitungile, öeldes, et klient on müügilepingus andnud oma kirjaliku kinnituse kohustuse täitmise kohta ning puudub kokkulepe nõuete tasaarvestamiste osas.
Klient oli raskes olukorras, sest riigikohtu seisukohast (vt tsiviilasju nr 3-2-1-137-09 p 10; 3-2-1-76-11 p 9) lähtuvalt on sellisel juhul tõendamise koormis ümber tõstetud ning klient pidi tõendama negatiivset asjaolu ehk seda, et liisinguvõtja ei ole kliendile 5000 eurot tasunud enne müügilepingu sõlmimist.
Selle kaasuse näitel on moraal järgmine: tuleb olla hoolas ja ettevaatlik kirjalike kinnituste andmise korral ning suuliste kokkulepete sõlmimisel, mida on hiljem keeruline tõendada või ümber lükata. Ei ole otstarbekas sõlmida kokkuleppeid, mis osaliselt on kirjalikud ja osaliselt suulised. Kui kokkulepe sõlmida, siis kirjalikult, et kõik tingimused oleksid mustvalgelt kirjas.
Seega on täitmise kviitung äärmiselt salakaval õiguslik instrument, mis õiguspärase kasutamise korral võib lihtsustada äritegevust ning pahatahtliku kasutamise korral tekitada erimeelsusi ja kahju.
