Kuigi tuleb möönda, et lepingulise suhte puhul vastutab kumbki lepingupool oma kohustuste täitmise eest, keskendub artikkel eelkõige töötaja vastutuse alustele ja liikidele.

Tööandja rakendatavad õiguskaitsevahendid

Õiguskaitsevahendid, mida tööandja saab töötaja töökohustuste rikkumisel rakendada, on sätestatud võlaõigusseaduse üldosas, millele TLS teatavate erisustega allub. Õiguskaitsevahendite loetelu on järgmine: 1. kohustuse täitmise nõudmine, 2. oma võlgnetava kohustuse täitmisest keeldumine, 3. kahju hüvitamise nõudmine, 4. lepingu ülesütlemine, 5. hinna alandamine. TLS-s on sätestatud teatavad piirangud kõikide eelnimetatud õiguskaitsevahendite kasutamisele, eriti aga kahju hüvitamise ja töötasu alandamise nõude esitamisel.

Süü vastutuse alusena

Esmalt tuleb selgitada, et võlaõigusseadus, mille regulatsioonile allub ka tööleping (töölepingu seadusest tulenevate erisustega), eristab süülist ja süüst olenemata vastutust.

Süüline vastutus tähendab, et isik vastutab, kui ta on kohustuse rikkumises süüdi. Süüdi olemine tähendab seda, et isik rikkus kohustust tahtlikult, kohustuse rikkumise põhjustas isiku raske hooletus või hooletus. Raske hooletus tähendab, et isik jätab olulisel määral järgimata käibes vajaliku hoole. Hooletus tähendab, et isik jätab järgimata käibes vajaliku hoole. Seega seisneb vahe hooletuse ulatuses. Töötaja hoolsuse määr on sätestatud järgmise kriteeriumi järgi. Töötaja peab täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega.

Süüst olenemata vastutus tähendab seda, et isik vastutab kohustuse rikkumise eest ka siis, kui isiku käitumises süüd ei ole, s.t vastutuse tekkimiseks piisab ainult kohustuse rikkumisest (nt on tööandja usaldanud töötajale tööülesannete täitmiseks mobiiltelefoni, mille varastab kolmas isik).

Töölepingu seaduse (TLS) § 72 lg 1 sätestab, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid, nt kahju hüvitamise nõude esitamine, töölepingu ülesütlemine, töötasu alandamine jne üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Seega on üldreegel, et töötaja vastutus järgneb vaid siis, kui töötaja on töökohustust rikkunud tahtlikult, raskelt hooletult või hooletult.

Kahju hüvitamine

Tõenäoliselt levinuim töötaja vastutuse liik on kahju hüvitamise nõudmine. Kahju hüvitamise küsimused võivad kõne alla tulla nt juhul, kui töötaja tekitab oma töökohustuse rikkumisega tööandjale kahju nt saamata jäänud tulu näol või rikutakse kolmanda isiku õigusi, millest tulenevalt esitatakse tööandja vastu nõue või kahju tekib tööandja varale. Seega annab TLS võimaluse nii saamata jäänud tulu kui ka otsese varalise kahju nõude esitamiseks. Tuleb mainida, et kahju hüvitamise nõude esitamise õiguskaitsevahendi kasutamisega samal ajal on lubatud ka töölepingu ülesütlemine (kui see on proportsionaalne, arvestades rikkumist ja see toimub kooskõlas seadusega).

Töötaja vastutuse ulatus kahju hüvitamisel sõltub süü astmest.

Juhul, kui töötaja rikub oma töökohustust tahtlikult, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest täies ulatuses.

Kui töökohustust rikutakse hooletusest, on kahjunõude suurus piiratud.

Siirli Malmberg,
vandeadvokaat,
Hansa Law Offices

Artikli teine osa ilmub Raamatupudamisuudiste novembrinumbris.