„Kaugtöö ja kodukontor on muutunud moodsa töömaailma lahutamatuks osaks, eriti pärast koroonapandeemiat. Kuigi kodukontor pakub töötajatele paindlikkust, kaasneb sellega mitmeid väljakutseid nii töötajatele kui ka tööandjatele. Kodukontor on töökeskkond, mille ohutegurite hindamine ning tööandjapoolse ohutuse tagamine on väga keeruline. Kodukontorisse lubamine ning sealse turvalisuse loomine on tööandja ja töötaja kokkulepe, mille täitmiseks on vaja mõlemapoolset usaldust,“ tõdeb Pastarus.

Kodukontor võib kaasa tuua riske

Esmapilgul võib kodukontor Pastaruse sõnul tunduda lihtsa ja mugava lahendusena, kuid see toob kaasa ka teatud riskid. Näiteks kui kontoriruumides on tööandjal võimalik tagada töötajate ohutus ja luua optimaalne töökeskkond vastavalt kehtivatele töötervishoiu seadustele, siis kodukontoris on seaduste tagamine keerulisem.

„Tööandja ei näe, millises keskkonnas töötaja viibib, mistõttu on ka töötingimuste kontrollimine keeruline,“ tõdeb Pastarus.

„Esmalt tuleb rõhuda sellele, et mõiste „kodukontor“ on liitsõna, mis juba võiks näidata meile teatud ohumärke. Kodukontori puhul tuleb arvestada, et töö tungib töötaja eraruumi, mis võib mõjutada tema eraelu ja vaimset tervist. Reageerime oma keskkonnale ning kui magamistoast saab koosolekuruum, siis tahes-tahtmata võib see mõjutada une kvaliteeti just segavate töömõtete tõttu.“

Sellesse valemisse lisandub veel tööandja. Tööruume saavad tööandjad koos esindajatega reguleerida ning veenduda, et töökeskkond vastab töötervishoiu seaduse nõuetele. Kodukontori puhul aga tööandja ei näe, kus reaalselt tööd tehakse.

„Selline pime nurk võib seada ohtu töötaja, aga ka tööandja vastutuse tööülesannete täitmiseks loodud ruumide ees. Seega kodukontoris töötamine on üles ehitatud just usalduse najale,“ selgitab Pastarus ning lisab, et usalduse hoidmiseks on mitmeid võimalusi.

Pikaajalise üksi töötamisega võib kaasneda sotsiaalne isolatsioon

„Kodukontoriga nõustudes tuleks eelnevalt taotleda sinna minemise võimalus ning see taotlus peaks koosnema mõlemapoolsest kinnitusest. Töötaja peab kinnitama töökoha ergonoomikat, ohutust, turvalisust ning tööalast kättesaadavust. Tööandja roll on anda kodukontoris töötavajale inimesele kaasa teadmised ergonoomiliseks töötamiseks, mida temalt oodatakse ohutuks tööks ning info, kelle poole saab murede puhul pöörduda,“ loetleb Pastarus üksikasju.

Üks uuemaid psühhosotsiaalseid ohte kodukontoris on Pastaruse hinnangul pikaajaline töötamine üksinda, mis võib kaasa tuua sotsiaalse isolatsiooni. See omakorda võib mõjutada töötaja arusaama oma tööst ja töösuhetest.

„Tööandja peaks rakendama meetmeid, et kaasata kodukontoris töötavat inimest rohkem sotsiaalsesse suhtlusesse. Veebikoosolekud võivad küll pakkuda mingit lahendust, kuid sageli jääb kontakt pinnapealseks,“ leiab Pastarus.

„Selleks, et vältida konflikte ja arusaamatusi, on oluline hoida inimestevahelisi suhteid elavatena – üksnes e-kirjade ja sõnumite vahendusel suhtlemine võib viia kommunikatsiooniprobleemideni, kuna sõnumite tõlgendamisel puudub kehakeele ja emotsioonide kontekst. Seega võib üksinda töötava inimesega tekkida konfliktid arusaamatustest, mille on tekitanud vähene suhtlus.“

Usalduse hoidmiseks kodukontoris töötamise puhul on vaja töötaja ja tööandja koostööd. Pastaruse sõnul peab tööandja veenduma, et töötaja teab, kuidas oma tervist tööajal kaitsta, ning pakkuma tuge töötingimuste loomisel ka kodus. Töötaja ülesanne on aga järgida tööandja juhiseid, hoida tööalast suhtlust ning vajaduse korral minna arusaamatuste lahendamiseks füüsilisse töökeskkonda. Sellisel viisil saab vältida konflikte ja hoida usaldust ka kaugtöös.