„Mul on hästi toetavad ja toredad kolleegid. Nad ei suhtu minusse nagu ratastoolis äpusse, kes ei saa hakkama, vaid väga innustavad, aitavad ja juhendavad,“ ütleb Kaisa, kes on töötanud üle aasta kodulähedase Rimi poeketi kassapidajana. Enamiku oma 28aastasest elust on ta kaasasündinud seljahaiguse tõttu veetnud ratastoolis, kuid saanud põhihariduse tavakoolis ja jätkanud õpinguid Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses. Käsitööd õppinuna on ta seal ka mõnda aega töötanud ja hiljem tegutsenud vabatahtlikuna erinevates asutustes. Kassapidajaks kandideeris ta paari aasta eest ka Selverisse, aga valituks ei osutunud.
Ta on olnud ise aktiivne tööotsija, kuni leidiski võimaluse Rimist, kus Kaisa sai esialgu olla paar kuud praktikal. Töötukassa toetusel kohendati Rimis ka tema töökoht sobivaks, sest ratastool oli kassaga võrreldes liiga madal.
Kaisa on tööl osaajaga, neli tundi päevas, sest kauem ta enda sõnutsi füüsiliselt ja vaimselt vastu ei peaks. Hommikuti on ta väikeses poes ainsana kassas.
„Mulle meeldib seal: on kindel töökoht suhteliselt mõnusa rutiiniga, saan kodust välja. Meil on hästi palju püsikliente, kes mind juba teavad ja see on hea. Vahel tunnen, et peaksin lisaks psühholoogiat õppima, et inimesi rohkem mõista ja neist aru saada,“ sõnab ta.
Olulised on oskused
Kiviõlis asuva rahvusvahelise õmblusettevõtte Svarmil juht Merle Roste sõnab, et nende 250st töötajast ligi 60 on vähenenud töövõimega. „Enamasti räägitakse puuetest, mida on silmaga näha, aga esineb väga palju erinevaid vaegusi ja haigusi. Näiteks on vähenenud töövõimega astmaatikud. Seesuguste inimeste ring on palju laiem ega nõua tööandjalt ainult kaldteede ehitamist ja töökoha ümberkorraldamist,“ selgitab ta. „Kehtima peavad üleüldised töökeskkonna normid, näiteks õhupuhtus jms, et inimene saaks täisväärtuslikult oma elatist teenida.“Vähenenud töövõimega inimeste kaasamine Svarmili on kujunenud justkui iseenesest: tööl oli paar inimest, pärast kelle tervisekontrolli andis töötervishoiuarst tööandjale teada, milliseid erilisi norme peaks nende puhul järgima. „Seesuguste töötajate arv hakkas mingist hetkest suurenema. Kui inimesel on tervisega probleeme, aga olemas on meie poolt nõutud teadmised, oskused ja kvalifikatsioon, siis alati vaatame, kuidas me saame tema töökoha kujundada selliselt, et ta oma tervist ei kahjustaks,“ selgitab Merle Roste, toonitades, et kõige olulisem on inimese kvalifikatsioon. „Lähtume siiski oma ärist, aga oleme suutnud kaasata kollektiivi ka uusi liikmeid vanade, vähenenud töövõimega kolleegide kõrvale, keda töötervishoiuarst järjepidevalt jälgib. Meie filtriks ei ole vähenenud töövõime, vaid teadmised ja oskused.“
Vähenenud töövõimega töötajate kaasamine nõuab tööandjalt lisakulutusi, aga need tehakse ka selle nimel, et personal püsiks ja töötajad ei jookseks edasi-tagasi. Svarmili põhitöötajad on küll Kiviõlist, kuid ka kaugemalt, 30-40 km raadiusest Ahtmest ja Kohtla-Järvelt. Igal hommikul korjab tööliste buss inimesed kokku ja õhtul viib nad koju tagasi.
„Meie töötajad on kaitstud. Töötervishoid on meie ettevõttele väga-väga oluline. Jälgime ja mõõdame kogu aeg erinevaid parameetreid. Siseauditid toimuvad meil palju tihedamini kui riik nõuab.“
Roste sõnul on see lisaks põhitegevusele väga oluline valdkond, millesse pidevalt investeeritakse ja mida järjepidevalt arendatakse.
Erivajadus pole määrav
„Üha enam on tööandjad valmis pakkuma tööd vähenenud töövõimega inimestele, sealhulgas väga erinevates valdkondades,“ nendib Helen Kask Eesti Puuetega Inimeste Kojast. „Kui mõned aastad tagasi oli vähenenud töövõimega inimene kollektiivis pigem haruldus, siis aasta-aastalt on see muutumas normaalsuseks.“ Kuna iga töökäsi on hinnas, siis otsivad tööandjaid eelkõige motiveeritud ja lojaalseid töötajaid.„Julgen väita, et erivajadus ei ole siin määrav. Arvestama peab, et sageli on vähenenud töövõimega inimesed olnud pikalt tööturult eemal, mispärast on neid seetõttu keerulisem kaasata, sest neil on endal hirmud jms.“
Helen Kask on kogenud, et tööandja võib olla väga motiveeritud just vähenenud töövõimega inimest palkama, aga ta ise ei jõua nendeni või loobub, sest töö ei vasta ootustele. „Hea töösuhe on eelkõige kahepoolne, seda nii tööandja kui töötaja suhtumise poolest.“
Mõtteviisi muutus
2016. aastal käivitunud töövõimereformi eesmärk on aidata inimesel olla võimalikult iseseisev, toetades teda võimetekohase töö leidmisel ja seal püsimisel.Sotsiaalministeeriumi kommunikatsiooninõuniku Oskar Lepiku sõnul ei räägita enam inimeste töövõimetusest, vaid nende töövõimest. „Tegemist on väga suure ja olulise mõtteviisi muudatusega, mis puudutab enam kui 100 000 Eestis elavat inimest. Me ei keskendu enam sellele, mida inimesed ei suuda teha, vaid sellele, mida nad suudavad.“
Töötukassa senised kogemused näitavad, et vähenenud töövõimega inimesed leiavad tööd, kuigi nad võivad vajada selleks rohkem tuge (põhjalikumat nõustamist, oskuste arendamist, erinevate tööde järele proovimist, töökoha kohandamist või tugiisikut töö juures) ja aega. Vähenenud töövõimega töötutest iga teine (57%) leiab töökoha aasta jooksul ning iga kolmas (32,4%) poole aasta jooksul. Töövõimereformi algusest (1. juuli 2016) arvates on töötukassa lõpetanud vähenenud töövõimega inimeste töötuna arveloleku tööle asumise tõttu ligi 26 000 juhul. (Number ei kajasta unikaalseid inimesi, kuna üks inimene võib olla korduvalt tööd otsinud ja tööle saanud).
Töökohad on mitmekesised. Töötukassa analüüs näitas, et vähenenud töövõimega inimesed leiavad tööd kõigil tegevusaladel – suuri erinevusi teiste tööle asujatega ei ole. Seda, et vähenenud töövõimega inimesed teevad väga erinevaid töid, kinnitavad ka tööandjatele sotsiaalmaksu hüvitamise andmed. Töötukassa maksis mais sotsiaalmaksu ligi 26 000 vähenenud töövõimega töötaja eest, kes töötavad rohkem kui 9600 erineva tööandja juures.
Autor: Tiina Lang
Allikas: Tööelu
