Pealkirjas toodud küsimus, mis esmapilgul paistab lausa rumalana, on kindlasti selline, mille tekkimine nõuab lähemat selgitamist. Selgitus ise on üsna lihtne. Arengufondi visioonidokumendis „Visioonipäevad Meie Eesti: kokkuvõttev analüüs. Meie Eesti 2018: maailmas edukas, koduselt armas” on öeldud „/—/ kerkis idee pakkuda tasuta eesti keele ja kultuuri õppeprogramme välismaalastele, mis juba ka toimib. Põhjenduseks toodi, et meid mõistetakse läbi meie keele, kultuuri ja traditsioonide. /—/ See mõte on vastuolus ekspertrühma ettepanekuga, mis peab oluliseks panustada pigem sellele, et luua avaliku sektori poolt tingimused ingliskeelseks elu-oluks”. 

Inglise keelele orienteerumine tekitab küsimusi

Toodud tsitaat näitab, et hetkel on pealkirjas esitatud küsimus ilmselge liialdus. Aga kauaks? Eesti arvamusliidritel on tekkinud mõte ingliskeelse elu-olu loomise vajadusest ja see on avalikult ka välja öeldud. Pragmaatiliselt võttes on mõttel ka jumet — võib olla üsna kindel, et ingliskeelse elu-olu keskkonna olemasolu tugevdaks Eesti positsiooni majanduselu rahvusvahelises konkurentsivõitluses. Kas saab aga pikemas perspektiivis olla edukas riik, millel on nõrgad sidemed oma kultuuriga? Kas Eesti rahvuslik kultuur on võimalik ilma eesti keeleta? Kuidas arvamusliidrite idee viia kooskõlla Eesti põhiseadusega, mille alguses öeldakse „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, /—/ mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”? Need on küsimused, mida peab kindlasti enne ingliskeelse elu-olu keskkonna loomisele asumist üsna põhjalikult läbi arutama. 

Rahvaloendus annab põhjaliku ülevaate keeleoskusest

Selliste fundamentaalsete küsimuste reas tekkis minul statistikuna aga hoopis lihtsam küsimus: kuidas on meil lood inglise keele oskusega? Peaks olema päris selge, et ingliskeelse elu-olu loomise üheks peamiseks tingimuseks on elanikkonna inglise keele oskus. 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus (REL 2011)

Kõige põhjalikumad andmed rahvastiku keeleoskuse kohta saame rahvaloendusest. Viimane rahvaloendus Eestis toimus 2000. aastal. Loomulikult on sellest ajast palju vett merre voolanud ning olukord muutunud. Ei pea olema hiromant, et väita — 2011. aastal on Eestis inglise keele oskusega lood paremad kui 2000. aastal. Toimunud muutuse ulatusest saame pildi Statistikaameti tööjõu-uuringu andmeid kasutades. Eesti tööjõu-uuring annab hinnangu 15–74-aastaste keeleoskusele. 2011. aasta on taas Eesti rahvaloenduse aasta ning juba aastal 2013 saame kasutada uusi põhjalikke andmeid Eesti rahvastiku inglise keele oskuse kohta.  

Inglise keele oskajaid enim suurtes linnades

Järgnevalt lühidalt sellest, milline oli seis 2000. aastal ja millised muutused on viimasel kümnendil toimunud. 2000. aastal loendati Eestis 1,37 miljonit elanikku ja neist oskas loenduse keeleoskuse definitsiooni kohaselt inglise keelt veidi rohkem kui veerand. Inglise keele oskus on tugevalt seotud vanuse ja elukohaga. Kui jätta välja lapsed, siis võib öelda, et mida noorem vanuserühm, seda suurem on neis inglise keele oskajate osatähtsus. 15–19-aastaste seas oli inglise keele oskajaid üle 60% ja 20–24-aastaste seas üle poole. 65-aastaste ja vanemate seas oli inglise keele oskajate osatähtsus kogurahvastikus alla 5%. Inglise keele oskus erineb vanuserühmiti väga palju.

Rahvastik vanuse ja võõrkeele oskuse (sh inglise keele oskuse) järgi, 2000 

Ka omavalitsuse üksustes oli inglise keele oskajate osatähtsus kogurahvastikus väga erinev. Viies omavalitsusüksuses oli inglise keele oskajaid rohkem kui 40%, seitsmes alla 6%. Inglise keele oskajaid on enim Tallinna piirkonnas, samuti Tartus ja selle lähiümbruses ning Pärnu kandis. Väikseim oli inglise keele oskajate osatähtsus Kagu-Eestis Peipsi ja Pihkva järve läheduses olevates omavalitsusüksustes.

Viimase kümnendi jooksul toimunud muutust inglise keele oskajate osatähtsuses saame hinnata Eesti tööjõu-uuringu andmetel. Inglise keele oskajate osatähtsus on arvutatud 15–74-aastaste inimeste seas. Andmed on kättesaadavad alates aastast 1997. Perioodil 1997–2009 on inglise keele oskajate osatähtsus kasvanud igal aastal veidi üle 2 protsendipunkti. Aastal 2009 oskas Eestis inglise keelt üle poole 15–74-aastastest elanikest.

Keeruline on öelda, kui kõrge peaks olema inglise keele oskajate osatähtsus rahvastikus, et võiksime rääkida normaalselt toimivast ingliskeelsest elu-olu keskkonnast Eestist. Minu arvates pole praegune tase veidi üle 50% rahvastikust selleks veel piisav. Trend on ilmselgelt selline, et trendi jätkudes jõuab Eesti selleni, et mingil hetkel võib elu-olu vabalt kulgeda ka inglise keeles. Kui peetakse vajalikuks seda protsessi kiirendada, siis ainus võimalus selleks on inglise keele õpe keelt mitteoskavatele inimestele ja mitte ainult üldhariduskoolis. Loomulikult suurendab hea inglise keele oskus ka inimeste võimalusi väljarändeks. Aga eks tasakaalupunkti leidmine ole üldse üks keerulisemaid küsimusi. Küllap on hea lahenduse leidmine seekord võimalik, et ärielus läheks ikka hästi ning Eesti kultuur ja keel säiliksid.

Mihkel Servinski,
peaanalüütika
Statistikaamet 

Eesti tööjõu-uuringu kohaselt loetakse inimene keelt oskavaks, kui ta saab keelest vähemalt igapäevase suhtlemise piires aru. Uuring jagab keeleoskuse kolme tasemesse: a) oskab rääkida ja kirjutada; b) oskab igapäevase suhtlemise piires rääkida; c) saab igapäevase suhtlemise piires aru.

2000. aasta rahva ja eluruumide loendusel loeti isik keelt oskavaks, kui tema keeleoskus võimaldas toime tulla tuttavates keelekasutusolukordades lugemisel, kirjutamisel või kõnelemisel (ka kuulamisel). Kui isik suutis ennast väljendada tuttavates suhtlusolukordades, sai aru selgest kõnest igapäevaelu teemadel, mõistis üldjoontes lihtsama teksti sisu ja suutis koostada lühikesi tarbetekste, siis oli see piisav keeleoskustase, et vastata küsimusele jaatavalt. Kui mõni neist oskustest puudus, kuid teine ületas eespool nimetatud nõudeid, siis võis seda ikkagi jaatavaks vastuseks pidada.

Näiteks võis isikut lugeda keelt oskavaks, kui ta a)  kõneles üsna vabalt, kuid ei osanud kirjutada;  b)  suutis lugeda võõrkeelset eri- või huvialakirjandust, kuid ei osanud rääkida; c)  sai aru võõrkeelsetest raadio- ja telesaadetest, kuid ei osanud kõnelda ega kirjutada. Rahvaloendusel oli võõrkeelte oskuse küsimusele vastamine vabatahtlik.