Eestis on praegu pensioniikka jõudmas alles esimene suur linnastunud põlvkond. See tähendab, et linn olnud kuni viimase ajani koht, kus tööealine osa perekonnast argiasju ajas, samal ajal kui see päris kodu oli linnast väljas – seal kus juured ja seal, kus on piltlikult öeldes maavanema.
Inimene, kel n-ö päris kodu on mujal, eeldab linnaruumilt eeskätt asjalikkust. Et transport oleks võimalikult kiire, et olulised kohad oleks kiirelt kättesaadavad. Linn kui elukeskkond on tema jaoks tagaplaanil, tema meeldiv ja hea elukeskkond on maal.
Täna näeme, et esimene suur linnapõlvkond on ise vanaemadeks-vanaisadeks saanud, aga kunagised maavanaemad on lahkunud. Ja koos maavanaemadega on inimestel kadunud ka elav side maaga ja selle „päris“ elukeskkonnaga – linn ongi nende ainus ümbrus, kus nad peavad ühtaegu nii töötama, lõõgastuma, suhtlema kui ka asju ajama. Selline inimene vajab elukeskkonnalt palju enamat, kui hästitoimivaid transpordikoridore. Linn on tema päriskodu ja ta vajab ka linnas enda ümber terviklikku elukeskkonda, mis on ühtaegu funktsionaalne, kena, inimsõbralik ja rahuldustpakkuv.
Nõudlikud pärislinlased jagunevad laias laastus kaheks: ühed soovivad linnaski enda ümber natuke „maad“, ning teised soovivad elada just linnaelu täiel rinnal. Tallinnas esindavad neid tüpaaže laias laastus keskealine nõmmekas ning nooremapoolsem südalinlane.
Need kaks tüüpi pole küll Tallinna kinnisvaraturu kõige suurem segment, küll aga kõige hoogsamalt kasvav segment. Kui rohelise ja romantilise Nõmme korteriturul kasvas esimesel poolaastal kõige kiiremini korterite hind, siis kesklinnas korteritehingute arv. Üks oluline põhju selle taga ongi ülalmainitud kaht tüüpi pärislinlaste üha suurem hulk.
Ühtlasi on esimesed, väga kaua oodatud märgid euroala majanduse püsimisest andnud koduostjatele ka paraja annuse enesekindlust. Korteriturg näitab, et inimesed usuvad majanduse stabiilsusse. Inimesed lubavad endile ootele pandud mugavusi, nagu uus töötuba või eraldi toad kõigile lastele. Normaalsetes majandusoludes lubavadki linnainimesed endile iga elufaasi jaoks kõige sobivama korteri, ning nad teevad seda jälle.
Ning turu kõige aktiivsem ja maksejõulisem klass - keskealised tööinimesed hääletavad selgelt jalgadega hea elukeskkonna poolt.
Seda on muu hulgas näha isegi Lasnamäel. See linnaosa ei hiilga prestiižiga, kuid praktilise meelega ja kokkuhoidlikumad ostjad hindavad üha enam piirkonna head taristut ja taskukohaseid hindu. Minu endagi tuttavate seast on mitu kolinud Lasnamäele ja üllatunud, et see koht polegi enam niisugune geto, nagu ette kujutasid. Ning ühendus südalinnaga on võrreldes näiteks Õismäelt loksumisega lausa välkkiire.
Hüsteerilistes ajalehepealkirjades lubatud "uude mulli" suhtuksin aga rahulikult: iga kiire hinnatõus ei ole veel mull. Tõsi, uusarendused on sissetulekuid arvestades ilmselt juba liiga kallid ja võimalik, et arendajad peavad hindu peagi korrigeerima. Kas see on mull? Ei, see on hinna kõikumine.
Peamine erinevus kümne aasta taguse ajaga on, et kinnisvarabuum ei käi käsikäes krediidibuumiga. Uskuge, pankadel on toonased õppetunnid piisavalt hästi meeles, et mitte lasta toonasel laenujoovastusel korduda.
Mina näeks kiire hinnatõusu ehk siis tugeva nõudluse taga kolme põhjust: kindlustunde taastumine, viimaste suurte põlvkondade maksejõulisse ikka jõudmine ning eelmise buumi ajal "hiljaks jäänute" korteriostud.
Christian Ayrer, Center Kinnisvara
